Riiki tuleb juhtida ausalt. See tähendab, et kodanik peab teadma, miks valitsus ja riigikogu talitab just nii ja mitte teisiti. Paraku on ajutine valitsus sellest põhimõttest loobunud ning otsustanud kustutada 226 000 kodaniku õigustatud lootuse pensionitõusule, andmata sellele otsusele arusaadavaid selgitusi.
IRL lubas 2011. aastal valitsusse minnes kehtestada Eestis vanemapensioni, mis suurendaks lapsi kasvatanud pensionäridele makstavat elatisraha. Asjakohane seadus võeti riigikogus vastu 2012. aastal ja pensionilisa kõigile lastega pensionäridele oleks hakatud välja maksma alates 2015. aastast.
Ent nüüd on Reformierakond ja tema valitsuspartner sotsiaaldemokraadid otsustanud 226 000 pensionäri õigustatud ootused allavett lasta ja võtta neilt ära 86 miljonit eurot. Valitsuse selline käitumine võtab sõnatuks. Kuidas on võimalik, et riik võtab ühel päeval seaduse vastu ja loobub sellest kergekäeliselt veel enne, kui seadus on jõudnud rakenduda?
Spordis tähendaks see loobumisvõidu andmist ja sportlase lahkumist areenilt. Poliitikas aga jätkub valitsusliidu poliitikutel jultumust väita, et vanemapensioni näol oligi tegemist pigem kingitusega, mille pensionärid saavad lihtsalt kolm aastat hiljem kätte.
Kuid vanemapension ei ole kingitus, vaid tegemist on õiglust jalule seadva seadusega, mis lõpetab lapsevanemate, eelkõige paljulapseliste vanemate “karistamise” madalama pensioniga. On paratamatu, et väikelastega kodus olnud ema jäi tööelust pikemalt kõrvale, mis tähendab, et ka tema väljateenitud pension on praegu väiksem kui neil, kes lapsega kodus ei olnud.
Vanemapension on just selle vahe tasandamiseks. Minu meelest demonstreerib Taavi Rõivase valitsus praegu oma võimetust tegeleda Eesti jaoks oluliste probleemidega, nagu iive seda kahtlemata on. Küllap selle varjamiseks ongi peaminister asunud võitlusse Tallinna televisiooniga, mis näib olevat jõukohasem teema.
Noored mehed valitsuse eesotsas ei anna endale aga ilmselgelt aru, millise sõnumi nad praegu oma käitumisega kogu ühiskonnale saadavad – riik ei ole usaldusväärne partner… Kas tõesti oleme nii kaugele jõudnud?
Kahtlemata ei jää IRL seda kõike tegevusetult pealt vaatama. Me nõuame ühelt poolt, et valitsus tunnistaks, milliste ootamatute kulutuste katteks on pensionäride raha otsustatud suunata, ja teisalt teeme kõik endast oleneva, et vanemapensioni seaduse rakendumist edasi ei lükataks.
Kriisiaastail oli valitsus rahvaga avameelne ja inimesed mõistsid karmile säästurežiimile läinud valitsuse tegutsemismotiive. Paraku ei näe me praeguselt valitsuselt sama ausat käitumist, vaid kuuleme hoopis häma.
IRL ei anna järele võitluseta! Meie fraktsioon riigikogus esitas valitsusliidu vanemapensioni edasi lükkavale eelnõule omalt poolt tuhat muudatusettepanekut. Kui valitsus tahab petta 226 000 pensionäri, siis on opositsioonil võimalik selle vastu seista vaid äärmuslikult, venitades riigikogu istungit.
Tuhande muudatusettepaneku läbihääletamine koos selleks võetavate vaheaegadega vältab umbes 200 tundi. Kui see on hind, mis tuleb maksta inimeste õiglase kohtlemise eest, siis on IRLi saadikud valmis seda ka maksma.
Viimase info kohaselt soovib valitsus võtta eelnõu vastu kiirkorras, ilma parlamentaarse debatita. Tegemist oleks äärmusliku lahendusega, mis tähendab valitsusepoolset parlamentaarse menetluse blokeerimist. Kindlasti ei ole pensione kärpiv eelnõu see koht, kus seda teed minna tuleks, pigem näitab see, et valitsus suhtub eakatesse ja lastega peredesse halvustavalt.
IRLi eesmärk ei ole suurendada riigi kulutusi, pöörata maksusüsteemi pea peale ega panna jõgesid tagurpidi voolama. Meie soov on, et riik peaks oma sõna ning täidaks võetud kohustused.
Kategooria arhiiv: Pensionid
Sotsid ja reform võtsid täna meie emadelt 86 miljonit eurot!
Sotsid ja reform näitavad oma suhtumist eakate ja lapsevanemate suhtes: eelarveaukude lappimiseks minnakse täna juba kehtiva seaduse kallale ja riivatakse pensionäride õigustatud ootuseid täiendavale pensionikasvule. Samuti annab vanemapensioni edasilükkamine ühiskonnale hoiatava signaali, et valitsus teeb kärpeid esimesena just lapsevanemate arvelt, mis vähendab lapsevanemate kindlustunnet. See omakorda omab negatiivset mõju sündivusele.
Kokku võetakse 226 000 pensionil olevalt emalt ära esimesel aastal 27 miljonit eurot. Arvesse võttes pensioni aastahinde tõusu järgmistel aastatel ning uute saajate lisandumist oleks riigieelarve kulu 2016. aastal hinnanguliselt 28,7 miljonit eurot ning 2017. aastal hinnanguliselt 30,3 miljonit. Seega 3 aasta peale kokku 86 miljon eurot!
Ajutine valitsus võtab emapensioni!
Eesti suur eesmärk on laste ja nende kasvatamise väärtustamine. Uuringud näitavad, et lapsi kasvatavate vanemate pension on teistega võrreldes väiksem, kuna väikelast kasvatava vanema tööelust kõrvale jäämine avaldab negatiivset mõju tema tulevase pensioni suurusele.
2012. aastal kehtestas IRL emapensioni, et selline ebaõiglus kaoks: et laste kasvatamise tööd väärtustada ja emade heaolu suurendada.
Vastu võetud seadusemuudatusega makstakse alates 2015. aastast tänastele pensionit saavatele emadele aastas ühe lapse pealt ligi 60 eurot pensionilisa. Keskmiselt on pensioni saav ema kasvatanud üles 2 last, seega keskmine pensionil ema saaks 120 eurot täiendavat pensionit aastas.
Ajutine valitsus on aga eelarve aukude lappimiseks otsustanud emapensioni nendelt inimestelt ära võtta. Nende esialgne plaan on lükata emapension edasi aastani 2018, mis võtaks lapsevanemalt ära kokku 360 eurot. Kokku võetakse ligi 200 000 pensionil olevalt emalt ära 23 miljonit eurot aastas, mis teeb kolme aasta jooksul pea 70 miljonit eurot.
Mis on emapension?
2013. aastast makstakse lapsevanema teise pensionisambasse kuni lapse 3-aastaseks saamiseni täiendavat kogumispensioni 4 protsendilist sissemakset keskmiselt töötasult.
20013. aastast lisandub vahemikus 1980-2012 sündinud lapse eest pensionile iga kuu kahe aastahinde suurune pensionilisa.
2015. aastast makstakse täiendavat ühe aastahinde suurust pensionilisa kõikide enne 2013. aastat sündinud laste eest.
Kehtiv aastahinne on 4,964 eurot
Pensionikoefitsient
Kogu EL elanikkond vananeb ja seoses sellega tuleks täna tõsiselt üle vaadata kogu pensionisüsteem ja pensionite suurused. Kui me soovime olla edukas riik, peame suutma ka viia oma pensionid teatud tasemele võrreldes EL keskmise pensioniga. Me ei saa lugeda normaalseks tänast pensioniarvestust, kus põhikohaga aasta töötanud inimene, saades riigipoolt kehtestatud miinimumpalka , saab selle eest 0,3 koefitsiendiga tööaasta. See ei ole ei moraalne ega eetiline. Iga inimene peab saama väärikalt vananeda, teades, et kui ta ei saa enam ise hakkama, katab ta pension pansionaadi (vanadekodu) koha maksumuse.
Nii arvan mina
Tööl Riigikogus
Reformi ja sotside koalitsioon (Ajutine valitsus) langetab lastega
> vanemate pensione!
> Saladus avalikkuse ees: Reformi ja sotside koalitsioon langetab
> lastega vanemate pensione kokku 23 miljoni euro võrra, et katta
> suurte lubaduste poolt tekitatav eelarveauk. 2015. aastast oleks
> lastega vanemate pension suurenenud iga lapse pealt üle 57 euro
> aastas. Näiteks kaks last üles kasvatanud vanem oleks hakanud saama
> 114 eurot lisapensioni. Tegu on vanemapensioniga, millise seaduse
> võtsime juba vastu 2012. aastal. Oluline on rõhutada, et vanemapension
> oleks lisandunud juba ettenähtud pensionitõusule. Vanemapensioni raha
> ei tule ühegi teise pensioni arvelt, vaid on eraldi ette nähtud
> riigieelarvelistest vahenditest, et väärtustada laste kasvatamist.
> Seepärast on ka koalitsioonipoliitikute jutt pensionifondide koormuse
> kasvust vassimine. Kavatseme sellele plaanile vastu seista.
Perekond on kõige tähtsam
Tänapäeva meestel jääb ikka vähem ja vähem aega pere jaoks.
Paljud mehed käivad “parematel jahimaadel” ehk välismaal tööl, need, kes on jäänud Eestimaale karjääri taga ajama, lahkuvad kodust varahommikul ja jõuavad tagasi hilisõhtul. Nende eesmärgiks on saanud paremini elamine, kuid selle nimel satub tihti ohvri rolli perekond.
Töökollektiividest on saanud meeste “uued pered”. Nendega veedetakse suurem osa ajast ja ka igasugused üritused toimuvad tihti ilma abikaasadeta. Kui ükskord koju jõutakse, siis tahetakse lihtsalt vaikust ja puhkust. Ei leita enam ühiseid teemasid jutuajamiseks ega soove midagi koos teha, sest töönädal on imenud nad lihtsalt tühjaks.
Ei aita enam see, kui hommikul teed lastele süüa ja viid nad kooli, ning jätad naisukesele hommikukohvi tilkuma. See tundub naisele nii tühine. Sa kutsud oma naise kaasa erinevatele üritustele, kuid saabudes üritusele hakkad suhtlema teiste inimestega ja su abikaasa tunneb end jälle üksikuna. Lapsed unustavad sinu hääle ja tunnevad sind ühel päeval ära ainult foto järgi.
Töölt koju jõudes tundub naise iga küsimus või lause norimisena ja sa ei suuda kuuldavale tuua neid vastuseid, mida su abikaasa ootab. Naine ärritub iga väiksemagi asja peale, sest ta on väsinud sinu ootamisest ja lootus hakkab tuhmuma, et kunagi võiks see tormamine lõppeda.
Ja ühel päeval leiad sa ennast üksikuna. Sul on küll tore töökollektiiv, aga kadunud on sinu Kodu, sinu head suhted abikaasa ja lastega. Sa märkad äkki, et su lapsed on suureks kasvanud, et nad on leidnud endale abikaasad ja sa oled saanud vanaisaks. Äkki on siis juba hilja ärgata ja mõelda, mida oleks saanud teha teisiti.
Kas see tundub teile kuidagi tuttav? Ma loodan, et ei. Aga kui siiski, siis on viimane aeg midagi kiiresti ette võtta. Kas või alustada sellest, et laupäeva hommikul koos naisukesega logeleda voodis, tõustes teha oma musile kohvi, tuua talle värsked lehed ning rääkida ja rääkida sellest, mis tundub, et on läinud valesti. Siis võtta kaasa lapsed ja minna õue, loodusesse kepikõnnile, hingata värsket õhku ja alustada kõike otsast peale – aga nüüd õigest otsast. Mõeldes kõigepealt perele, oma tervisele ja siis alles kõigele muule, sealhulgas tööle.
Tihti räägitakse valikutest, et keegi peab olulisemaks tööd ja karjääri ning teine hoopis kodu ja perekonda. Mina ei tea küll kedagi, kes oleks vabatahtlikult valinud prioriteediks tööelu. Õigupoolest valikut ei olegi: kui tahad, et lapsed oleksid korralikult söönud, riides ja haritud ning kodul kindel katus peal, siis lihtsalt peab selleks piisavalt palju raha teenima. Need mehed ilmselt aduvad ka ise selgesti, et niimoodi pole hea, kuid nad ei arva ka, et parem oleks rohkem kodus pere keskel olla ja nuputada, kuidas sentidega järgmise palgapäevani välja venitada. Seepärast poleks õige ka öelda, et need, kel elus esikohal töö, teeksid midagi väga valesti. Nendel lihtsalt puudub alternatiiv.
Ehkki Eesti areng on olnud kiire, elame me ikka veel n-ö üleminekuühiskonnas. Samalaadses olukorras on olnud varem teisedki Euroopa riigid ning seal on tänase edu ja õitsengu toonud omaaegne ränk töörabamine. Kuid ebanormaalse töörabamise aeg saab kord otsa. Ühiskonna materiaalne kindlustatus jõuab tasemele, kus normaalseks äraelamiseks ei pea pereisa nii pikki päevi ja nädalavahetuseti töötama ning tal jagub oluliselt rohkem aega, tähelepanu ja jõudu kodu jaoks. Usun, et Eesti riik võib selleni jõuda juba kümne aasta pärast. Ühiskonnale on see lühike, perele aga väga pikk aeg.
Soovin, et pereisadel ja -emadel jätkuks kannatlikkust ja üksteisemõistmist ning et perega koos veedetud aega – nii vähe või palju, kui seda praegu ka on – ei täidaks vastastikused süüdistused ja pahandused, vaid üksnes perekonnale omane soojus ja ühtehoidmine.
Mees, hoia oma peret! Hoia neid, kes sind tegelikult armastavad, nii nüüd kui vanaduspõlves.
Riiklik vanaduspension
Iga täiskohaga töötatud aasta peab andma vähemalt ühe aastakoefitsiendi.
Riigikogu liikme Aivar Koka (IRL) sõnul peaks iga täiskohaga töötatud aasta andma pensionide arvestamisel kõigile vähemalt ühe aastakoefitsiendi.
„Tänase pensionisüsteemi järgi on üks pensioni aastakoefitsient võrdne keskmise kuutasuga. See tähendab, et need, kes teenivad alla keskmise palga, saavad iga töötatud aasta eest väiksemat pensionikoefitsienti. Seetõttu koguneb praeguse süsteemi järgi ligi kolmveerand inimestest märksa vähem pensioniaastaid, kui on tegelikult tööd tehtud,“ ütles Kokk.
„Aasta-aastalt suureneb vanaduspensioni määramisel kindlustusosaku osatähtsus, mis tähendab, et riiklik vanaduspension sõltub üha enam sellest, kui palju konkreetse inimese eest on makstud sotsiaalmaksu ehk kui suur on olnud tema palk kogu tööelu vältel,“ lausus. Kokk.
„Need inimesed, kes teenivad miinimumpalga lähedast summat, teevad küll igal tööpäeval usinalt tööd, aga pensioniaastaid tuleb juurde napilt, sest pensioni aastakoefitsient jääb alla 0,4. See tähendab, et pensionikka jõudes on töötatud küll üle 40 aasta, aga tegelikult ei ole tänase pensionisüsteemiga talle kogunenud isegi 20 pensioniaastat. Selline süsteem jätab ligi 75 % meie elanikest tulevikus raskesse olukorda, sest lisaks väiksemale pensionikoefitsiendile ei kogune väikese palga juures eriti ka pensioni II sambasse,“ rääkis Kokk
Olukorra parandamiseks ja õiglasemaks muutmiseks peaks Koka hinnangul iga täiskohaga töötatud aasta andma vähemalt ühe aastakoefitsiendi.
Riikliku vanaduspensioni kindlustusosaku ühe osa, aastakoefitsiendi ümbernimetamine pensionipunktiks ja
aastahinde ümbernimetamine punkti väärtuseks.
Vanaduspensioni arvutamine
P=B+S+K
B= Baasosa= 120,2069 eur
(01.01.2012 39,6% keskmisest vanaduspensionist)
S= Staažiosa= pensioniõiguslik staaž x aastahinne (punkti väärtus)
K= Kindlustusosak= aastakoefitsientide (pensionipunktide) summa x aastahinne (punkti väärtus)
Aasta ei saa olla ei lühem ega pikem kui ta on, seoses sellega ei saa ka olla aastakoefitsient terve aasta täiskohal töötanud inimesel olla ei suure, ega väiksem kui 1. Seoses sellega teen ettepaneku muuta eksitav nimetus aastakoefitsient pensionipunktiks ning aastahinne punktiväärtuseks.
Töötasu arvestamine pensioni arvutamisel on siiski suhteline- inimese palgalt makstud sotsiaalmaksu summat võrreldakse riigi keskmiselt palgalt makstud summaga. Tänase pensionisüsteem iga määratud tulevik miinimumpalga lähedase kuusissetulekuga Tõnule või Marile hakkab üha enam muret tegema. Pensioni aastakoefitsient jääb ju alla 0,4. Need inimesed teevad küll igal tööpäeval usinalt tööd, aga pensioniaastaid tuleb juurde napilt. Pensionikka jõudes on töötatud küll üle 40 aasta, aga tegelikult ei ole tänase pensionisüsteemiga talle kogunenud isegi 20 pensioniaastat. Selline süsteem jätab ligi 75 % meie elanikest ( kes ei teeni keskmist palka) näljapajukile ja sellise väikse palgaga ei kogune ka midagi suurt pensioni II sambasse.
Seega peaks iga täiskohaga töötatud aasta andma pensionide arvestamisel kõigile vähemalt ühe aastakoefitsiendi ( pensionipunkti).
Järgmise etapina tuleks leida konsensuslik lahendus vanaduspensioni retoorilisteks ja tehnilisteks muutusteks. Tuleb otsustada, kui pensionipunkt ei saa olla väiksem kui üks, siis kui suur ta saab olla. Kas 3,4,5? Kas kõrgemapalgalised peaksid olema peale baasosa ka pensionipunktides solidaarsed? Kui me oleme EL solidaarsed ja aitame hetkel rasketes
oludes olevaid riike, siis kas ei peaks ka pensionisüsteemid olema kogu EL solidaarsed.
Need on küsimused, mis ootavad vastuseid ja neid vastuseid ei ole leida kerge.
Tänu IRLi ettepanekule riigikogus
Tänu IRLi ettepanekule riigikogus, kehtib käesolevast aastast vanemapension, millega väärtustatakse laste kasvatamise tööd meie ühiskonnas. Meie pensionisüsteemi valukoht oli selles, et tööelust kõrvale jäämine ja lapse kasvatamine vähendas lapsevanema tulevase pensioni suurust. Vanema-pensioniga oleme sellise ebaõigluse kaotanud ja tööturult eemal oldud aeg kompenseeritakse.
Kui pensionäri laps on sündinud aastail 1991–2013, siis saab ta käes-olevast aastast iga lapse pealt kahe aastahinde vääringus lisapensioni, mis teeb ühe lapse pealt aastas umbes 120 eurot.2015. aastal lisandub üks aastahinne ehk pensionär hakkab saama ühe lapse eest aastas kokku ligemale 185 eurot lisaraha.
Kui pensionäri lapsed on sündinud enne 1991. aastat, saab ta juba praegu iga lapse pealt kahe aastahinde vääringus lisapensioni. 2015. aastal hakkab saama ühe aastahinde vääringus lisa ehk umbes 62 eurot aastas ühe lapse eest.
Neile, kes sünnitavad alates 2013. aastast, lisandub kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni teise pensionisambasse neli protsenti riigi keskmiselt maksustatavalt töötasult.
Hea uudis on see, et 2014. aasta 1. aprillist tõusevad pensionid 5,8protsenti ehk 336 eurolt 354 euroni. Esialgsete arvutuste põhjal tõuseb pensionäride maksuvaba tulu määr 18 euro võrra, mis tõstab tulumaksu-vabastuse määra 354 euroni. Seega jääb tuleval aastal keskmine pension maksuvabaks.
Perede turvalisema tuleviku poole
Eesti perepoliitika peamine eesmärk on tagada terves riigis võimalikult head tingimused selleks, et lastest sirguksid täisväärtuslikud kodanikud, kes võtavad oma vanematelt teatepulga üle. Riigikogu menetlusse jõudnud vanemapensioni seaduse eelnõu on järgmine samm selle eesmärgi saavutamiseks. Loe edasi
Perede turvalisema tuleviku poole
Eesti perepoliitika peamine eesmärk on tagada terves riigis võimalikult head tingimused selleks, et lastest sirguksid täisväärtuslikud kodanikud, kes võtavad oma vanematelt teatepulga üle. Riigikogu menetlusse jõudnud vanemapensioni seaduse eelnõu on järgmine samm selle eesmärgi saavutamiseks.
Riigi perepoliitika all oleme üldjuhul harjunud silmas pidama toetuste ja teenuste paketti, mille riik ja kohalikud omavalitsused on perede majandusliku toimetuleku tagamiseks kokku pannud. Sel moel rahasse ümber arvestatuna on justkui lihtne mõõta, kas riigi kulutused perepoliitikale on teiste eraldistega võrreldes suured, piisavad või vähesed.
Näiteks käesoleva aasta riigieelarvest moodustavad peretoetused rohkem kui neli protsenti ehk 273 miljonit eurot. Võrreldes mullusega on toetuste üldsumma püsinud samal tasemel.
Tegelikult ei anna üksnes peretoetuste eelarverida Eesti perepoliitikast adekvaatset ülevaadet. Perepoliitika on kaugelt laiem mõiste, kui üks sotsiaalministeeriumi eelarverida. Meetmed perede parema toimetuleku tagamiseks ulatuvad üle ühe ministeeriumi vastutusala.
Laiem vaade perepoliitikale
Perepoliitika on kesksel kohal meie riigi, rahvuse, keele ja kultuuri säilitamisel ja arendamisel. Ühelt poolt võib see tunduda küll suurte sõnade tegemisena, kuid see tõesti ongi nii. Perekond on ühiskonna algrakuke ja tema tugevusest või nõrkusest sõltub see, kuidas meie riigil kokkuvõttes läheb. Ka Eesti vabariigi põhiseaduses on öeldud, et perekond on rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena on riigi kaitse all.
See tähendab, et seadusloomes tuleb iga otsuse puhul hinnata, kuidas üks või teine Eesti elukorralduse muutus mõjutab perede käekäiku. Üksikotsused peavad harmoneeruma tervikpildiga.
Aasta tagasi moodustatud valitsusliit on teinud mitu olulist otsust, mis pealtnäha ei liigitu perepoliitilisteks, kuid mis vastavasse konteksti panduna aitavad kaasa perede olukorra paranemisele.
Näiteks eelmisel aastal otsustas riigikogu IRLi ettepanekul, et inimeste kodualuse maa eest maamaksu kasseerimine tuleb lõpetada. Kriitikud on öelnud, et rahaline võit maamaksu kadumisest on osadele peredele küllaltki marginaalne ja abi sellest nagu ei olekski. Võimalik, et mõnedele perede puhul nii ongi. Kui aga pere saab maksu kadumise tõttu ülejääva raha eest lapsele näiteks talvesaapadki osta, ei saa öelda, et abi on kasutult väike.
Nagu öeldud, tuleb riigipoolseid meetmeid näha õiges kontekstis ja summeeritult. Ei ole olemas üht ja ainust õiget otsust, mis kõigile ja korraga õnne õuele toob. Küll on aga võimalik rakendada mitmeid meetmeid, mis omavahelises koosmõjus teevad meie inimeste elujärje paremaks.
Nii parandab perede majanduslikku olukorda tunduvalt ka tasuta kõrgharidus. Täna tasuvad pooled tudengid ise oma kõrghariduse eest, 2013 aasta sügisest ei pea nende pered enam haridusele minevaid suuri kulutusi tegema. Tudengid peavad lihtsalt oma koolitööd korralikult tegema. Sellega tagab riik senisest suurema juurdepääsu kõrgharidusele ka neile noortele, kes elavad majanduslikult kasinates tingimustes. Haridus on kallis, kuid selle kõrge hind ei saa olla argument, et osades peredes sirguvad lapsed jääksid sellest ilma ainuüksi põhjusel, et perel ei jätkunud laste koolitamiseks piisavalt raha.
Vanemapensioniga väärtustab riik laste kasvatamist.
Nagu näha, pole kodualuse maamaksu kaotamine pelgalt maksupoliitiline ega tasuta kõrgharidus üksnes hariduspoliitiline, vaid laiemas plaanis on need perepoliitilised otsused.
Sarnaselt võib perepoliitika meetmete alla liigitada ka riigikokku jõudnud vanemapensioni seaduse eelnõu, mille abil tähtsustab riik lapsevanemaks olemist.
Eelnõu kohaselt hakkab riik tegema 2013. aastal ja hiljem sündinud lapse ühele vanemale lisamakseid tema II pensionisambasse. Lisamakse suurus on neli protsenti keskmiselt töötasult ja seda makstakse kuni lapse kolme aastaseks saamiseni. Näiteks kui laps sünnib 2013. aasta alguses, teeb riik kolme aasta jooksul ühe vanema pensionifondi kokku umbes 1134 euro suuruse makse. Oluline on ka teada, et II pensionisammas on päritav.
Vanemale, kelle laps on sündinud ajavahemikus 31. detsember 1980 – 31. detsember 2012, makstakse esimese pensionisamba pensionilisa kahe aastahinde vääringus 2013. ja 2014. aastal ning ühe aastahinde vääringus 2015. aastal. Vanem saab seega aastas ühe lapse pealt lisaks 184,8 eurot pensioni, kahe lapse pealt 369,6 eurot j.n.e.
Kui vanemal on kaks last,
siis lisandub talle aasta üks pension lisaks,
ehk riik maksab 13 pensioni aastas lisaks.
Enne 2013. aastat sündinud lapse vanemale makstakse alates 2015. aastast juurde ühe aastahinde vääringus pensionilisa, mis 2015. aastal on 5,1 eurot kuus.
Seadus on planeeritud jõustada kahes etapis: järgmisel aastal hakatakse maksma täiendava kogumispensioni makset ja kahe aastahinde suurust pensionilisa ning 2015. aastal hakatakse maksma täiendavat ühe aastahinde suurust pensionilisa.
Riik kompenseerib vanema tulevase pensioni võimalikku vähenemist lapse kasvatamise tõttu.
Esmapilgul vaadates ei paista ka vanemapension perepoliitikaga kuidagi seotud olevat, sest kui pensioniga käes, siis on lapsed juba suured ja elavad oma elu. Teisalt kui tavaliselt on lastega kodus emad, kaotab vanemapensioni rakendamine praegu valitseva ebaõigluse, kus lapsega kodus oldud aeg on naistele pensioniarvestuses n-ö kadunud aastad. Nii võrdsustuvad pensionid ka meeste pensionitega, sest ema töö peab saama tunnustatud, mitte karistatud.