Tänapäeva meestel jääb ikka vähem ja vähem aega pere jaoks.
Paljud mehed käivad “parematel jahimaadel” ehk välismaal tööl, need, kes on jäänud Eestimaale karjääri taga ajama, lahkuvad kodust varahommikul ja jõuavad tagasi hilisõhtul. Nende eesmärgiks on saanud paremini elamine, kuid selle nimel satub tihti ohvri rolli perekond.
Töökollektiividest on saanud meeste “uued pered”. Nendega veedetakse suurem osa ajast ja ka igasugused üritused toimuvad tihti ilma abikaasadeta. Kui ükskord koju jõutakse, siis tahetakse lihtsalt vaikust ja puhkust. Ei leita enam ühiseid teemasid jutuajamiseks ega soove midagi koos teha, sest töönädal on imenud nad lihtsalt tühjaks.
Ei aita enam see, kui hommikul teed lastele süüa ja viid nad kooli, ning jätad naisukesele hommikukohvi tilkuma. See tundub naisele nii tühine. Sa kutsud oma naise kaasa erinevatele üritustele, kuid saabudes üritusele hakkad suhtlema teiste inimestega ja su abikaasa tunneb end jälle üksikuna. Lapsed unustavad sinu hääle ja tunnevad sind ühel päeval ära ainult foto järgi.
Töölt koju jõudes tundub naise iga küsimus või lause norimisena ja sa ei suuda kuuldavale tuua neid vastuseid, mida su abikaasa ootab. Naine ärritub iga väiksemagi asja peale, sest ta on väsinud sinu ootamisest ja lootus hakkab tuhmuma, et kunagi võiks see tormamine lõppeda.
Ja ühel päeval leiad sa ennast üksikuna. Sul on küll tore töökollektiiv, aga kadunud on sinu Kodu, sinu head suhted abikaasa ja lastega. Sa märkad äkki, et su lapsed on suureks kasvanud, et nad on leidnud endale abikaasad ja sa oled saanud vanaisaks. Äkki on siis juba hilja ärgata ja mõelda, mida oleks saanud teha teisiti.
Kas see tundub teile kuidagi tuttav? Ma loodan, et ei. Aga kui siiski, siis on viimane aeg midagi kiiresti ette võtta. Kas või alustada sellest, et laupäeva hommikul koos naisukesega logeleda voodis, tõustes teha oma musile kohvi, tuua talle värsked lehed ning rääkida ja rääkida sellest, mis tundub, et on läinud valesti. Siis võtta kaasa lapsed ja minna õue, loodusesse kepikõnnile, hingata värsket õhku ja alustada kõike otsast peale – aga nüüd õigest otsast. Mõeldes kõigepealt perele, oma tervisele ja siis alles kõigele muule, sealhulgas tööle.
Tihti räägitakse valikutest, et keegi peab olulisemaks tööd ja karjääri ning teine hoopis kodu ja perekonda. Mina ei tea küll kedagi, kes oleks vabatahtlikult valinud prioriteediks tööelu. Õigupoolest valikut ei olegi: kui tahad, et lapsed oleksid korralikult söönud, riides ja haritud ning kodul kindel katus peal, siis lihtsalt peab selleks piisavalt palju raha teenima. Need mehed ilmselt aduvad ka ise selgesti, et niimoodi pole hea, kuid nad ei arva ka, et parem oleks rohkem kodus pere keskel olla ja nuputada, kuidas sentidega järgmise palgapäevani välja venitada. Seepärast poleks õige ka öelda, et need, kel elus esikohal töö, teeksid midagi väga valesti. Nendel lihtsalt puudub alternatiiv.
Ehkki Eesti areng on olnud kiire, elame me ikka veel n-ö üleminekuühiskonnas. Samalaadses olukorras on olnud varem teisedki Euroopa riigid ning seal on tänase edu ja õitsengu toonud omaaegne ränk töörabamine. Kuid ebanormaalse töörabamise aeg saab kord otsa. Ühiskonna materiaalne kindlustatus jõuab tasemele, kus normaalseks äraelamiseks ei pea pereisa nii pikki päevi ja nädalavahetuseti töötama ning tal jagub oluliselt rohkem aega, tähelepanu ja jõudu kodu jaoks. Usun, et Eesti riik võib selleni jõuda juba kümne aasta pärast. Ühiskonnale on see lühike, perele aga väga pikk aeg.
Soovin, et pereisadel ja -emadel jätkuks kannatlikkust ja üksteisemõistmist ning et perega koos veedetud aega – nii vähe või palju, kui seda praegu ka on – ei täidaks vastastikused süüdistused ja pahandused, vaid üksnes perekonnale omane soojus ja ühtehoidmine.
Mees, hoia oma peret! Hoia neid, kes sind tegelikult armastavad, nii nüüd kui vanaduspõlves.