Kategooria arhiiv: Jõgevamaa ja Tartumaa

Ajutine valitsus alustas kokkulepete murdmisega

Avaldatud

Pärast kevadist võimuvahetust Toompeal on inimestel põhjust murelik olla nii isikliku kui ühiskonna ja riigi heaolu pärast, sest võimule tulnud ajutine valitsus on asunud varasemaid kokkuleppeid hoogsalt lammutama ja üha raskem on ennustada, mida tulevik toob.
Toimunud valitsuse vahetus on näide Eestis taas pead tõstnud põhimõttelagedast politikaanlusest, kus isiklikud ja erakondlikud soovid seatakse ettepoole ühiskonna ja riigi huvidest, kus ühiskonna stabiilsus tuuakse ohvriks erakonna populaarsusreitingule.
Poliitilise spektaakli tulemusena oleme olukorras, kus valitsus on asunud varasemaid kokkuleppeid murdma. Määramatusse tulevikku on lükatud vanemapensioni kehtima hakkamine, kohalike teede rahastamine on otsustatud peapeale pöörata, uus noor haridusminister räägib üksnes sellest, kuidas enne teda on kõik valesti tehtud ning enne valimisi uhkele kulutamisele orienteerunud valitsus on ohtu seadnud Eesti rahandusliku stabiilsuse.
Ajutine valitsus võtab emapensioni

Ühe esimese asjana leppis ajutine valitsus kokku, et emapensioni jõustumine lükkub edasi kolm aastat. On nahaalne minna esmajärjekorras just eakatele mõeldud vahendite kallale. Uuringud on tõestanud, et lapsi kasvatavate vanemate pension on teistega võrreldes väiksem, kuna väikelast kasvatava vanema tööelust kõrvale jäämine avaldab negatiivset mõju tema töö staažile ja tulevase pensioni suurusele.
Just selle ebavõrdsuse kaotamiseks kehtestas IRL 2012. aastal emapensioni. Vastu võetud seadusemuudatusega makstakse alates 2015. aastast tänastele pensionit saavatele emadele aastas ühe lapse pealt ligi 60 eurot pensionilisa. Keskmiselt on pensioni saav ema kasvatanud üles kaks last, seega keskmine pensionil ema saaks 120 eurot täiendavat pensionit aastas.
Ajutine valitsus on aga eelarve aukude lappimiseks otsustanud emapensioni nendelt inimestelt ära võtta. Aga kas saame olla kindlad, et kord juba edasi lükatud seadust ei lükata taas kord edasi? See näitab Reformierakonna sõnamurdlikkust, mille maksavad kinni pensionilisast ilma jäetavad 200 000 tänast pensionäri.
Niisamuti on ajutine valitsus asunud ümber korraldama teehoiu rahastamist, mille kibedaid vilju maitseme aastate pärast. Kui praegu kohustab seadus 75 protsenti kütuseaktsiisist kulutama teede hooldamiseks ja ehitamiseks, siis valitsusel on plaan see kohustus tühistada.
See tähendab, et kui praegu on teede ehituse eelarve mingisuguse maksuga garanteeritud, siis tulevikus asendub see valitsuse tahte või selle puudumisega. Teehooldusest kaob vajalik järjepidevus, mis asendub asfaldiaukude ning põlistab tolmupilved Eestimaa väiksemate teede kõrval elavate inimeste koduaias.

Riigi reservid sulavad
Samuti on valitsus on kiiresti lahti öelnud tasakaalus riigirahanduse põhimõttest, kulutades tänavu ja tuleval aastal ära kokku kuni neljandiku varem kogutud riigireservidest ehk 327 miljonit eurot. Enne riigikogu valimiskampaaniat on ette võetud massiivne raha põletamine, mis meenutab eelmise kümnendi buumiaega. Oluline erinevus on aga selles, et kui buumiaastail valitsus suurendas reserve, siis praegu oleme buumist kaugel.
Rahandusministeeriumi poolt avaldatud kevadprognoos näitab pigem majanduse kohapeal tammumist, mitte kiirenevat kasvu.
Ettevõtjate usaldus riigi suhtes on kadumas.
Riigikassa täitmiseks on löödud kiil ka ettevõtjate ning riigi vahele. Jõuga tahetakse läbi suruda käibemaksuseaduse muutmise eelnõu, mille kohaselt nõutakse 1000 eurot ületavate tehingute deklareerimist, et vähendada maksupettuseid. Mitte ükski ettevõtete katusorganisatsioone seda eelnõud ei toeta. Tekib küsimus, miks me karistame 80 000 ettevõtet, kui me riskianalüüsi põhjal teame, et petturfirmasid on suurusjärgus 1000? Kas see on ikkagi proportsionaalne?
Loomulikult peab ka IRL väga oluliseks maksupettustega tegelemist ja oleme igati toetanud tegevusi, mille eesmärgiks on maksuaugu vähendamine.
Aga käibedeklaratsioonide eelnõu ei kanna seda eesmärki. Kas on õige panna ettevõtjatele juurde maksukoormust ühekordse kuluna 16 miljonit eurot ja jooksvate kuludena aastas 40 miljonit eurot, et saada 268-miljonilisest arvestuslikust käibemaksuaugust kätte vaid 30 miljonit eurot? Tundub, et käibemaksuseadusega kiirustavat valitsust kannustab vaid soov parandada riigieelarve positsiooni, ohverdades ettevõtjate konkurentsivõime.
Kõiki neid ohumärke vaadates on väga suur tõenäosus, et tuleva aasta märtsis valitav riigikogu ja ametisse asuv uus valitsus peab alustama inventuuriga viimaks riik tagasi mõistlikkuse rööbastele, kust meid sel kevadel maha pöörati.

Aitame Saskia olümpiale!

Avaldatud

Esimese Eesti kiiruisutajana MK sarjas punktikohale jõudnud ning lõppenud hooajal kokku 17 korral Eesti rekorditabelit uuendanud 20-aastane Saskia Alusalu sooviks edukalt esineda 2018. aasta Pyeongchang’i taliolümpial. Tütarlaps vaatab ootusärevalt uue olümpiatsükli esimese hooaja poole ning tunnistab, et ei ole kunagi veel nii motiveeritud olnud. Uuelt hooajalt loodab ta eelkõige edasist arengut ning soovib tiitlivõistlustel osaledes kasvatada oma kogemustepagasit. Aga kõik seisab ühe “aga” taga ja see on raha.
Nüüdseks juba kolm aastat Saksamaal Inzelli kiiruisuakadeemias harjutanud Saskia Alusalul pole senini koos vajalikku rahasummat. Kui ta uuris Šveitsi sportlastelt, kuidas nemad raha kokku said, selgus, et nad küsisidki seda tavalistelt inimestelt. Seal annetas 33 inimest igaüks 500 eurot ja vajalik rahasumma oligi koos. Kui Eestis annetaks 330 inimest igaüks 50 eurot, saaks Saskia alustada uut hooaega kindlana. Kas tõesti pole Eestis 330 inimest, kes saaks loovutada 50 eurot? Seni on Adavere kiiruisutajate toetuseks treener Väino Treimani loodud pangakontole natuke raha kogunenud. Samuti on abi saadud riigikogu liikmelt Aivar Kokalt. Saskia on toetajatele tänulik. See raha oli suureks abiks ja kulus juba eelmise hooaja maksuks, et Saksamaal akadeemias treenida. Paraku nendest toetusest lihtsalt ei piisa. Paneme kõik üheskoos raha kokku ja aitame oma sportlase, Saskia Alusalu, olümpiale!
Pangakonto: EE071010011662584228, Väino Treiman
Selgitusse lisage “Saskia ”.

Riigikogu arutas ettevõtjaid vihastanud maksuseaduse muudatust

Avaldatud

Riigikogu arutas ettevõtjaid vihastanud maksuseaduse muudatustFoto: PM/Scanpix Baltics
Riigikogus läbis opositsiooni teravale vastuseisule vaatamata teise lugemise eelnõu, mis jõustudes sunnib ettevõtjaid deklareerima maksuametile kõik 1000 eurost suuremad tehingud.

„Kas on õige arutada eelnõu, mis on põhiküsimus ettevõtjatele, ja samas me teame, et mitte ükski ettevõtete katusorganisatsioone seda eelnõu ei toeta?“ küsis riigikogu liige Aivar Kokk (IRL). „Miks me karistame 80 000 ettevõtjat, kui me riskianalüüsi põhjal teame, et petturfirmasid on suurusjärgus 1000? Kas see on ikkagi proportsionaalne?“

Eelnõud kaitsnud riigikogu rahanduskomisjoni liige Remo Holsmeri (Reformierakond) sõnul on käibemaksudeklaratsiooni elektroonilise lisa loomine oluline samm võitlemaks maksupetturitega.

„Me soovime, et üleminek uuele süsteemile oleks võimalikult mugav. Lisaks möönan, et üleminek võtab ettevõtjatelt esimeses etapis lisaaega ning põhjustab osaliselt täiendavaid kulusid, kuid seejuures loodan mõistmist, miks riik seda vastutulekut palub,’’ lausus Holsmer.

Planeeritav seadusemuudatus sunnib käibemaksukohuslasest ettevõtjaid edaspidi esitama maksuametile koos igakuise käibedeklaratsiooniga elektroonilise lisa, milles on deklareeritud ostjate ja müüjate lõikes kõik arved, mis ületavad 1000 euro piiri.

Tegemist on eelnõuga, mille varasem versioon võeti läinud aasta lõpus riigikogu poolt küll vastu, kuid mille president jättis välja kuulutamata, viidates selle ebaproportsionaalsusele. IRLi hinnangul on vastuolu endiselt lahendamata.

„Kas on õige panna ettevõtjatele juurde koormust ühekordse kuluna 16 miljonit eurot ja jooksvate kuludena aastas 40 miljonit eurot, et saada 268-miljonilisest arvestuslikust käibemaksuaugust kätte vaid 30 miljonit eurot?“ küsis Aivar Kokk.

Tema hinnangul kannustab käibemaksuseadusega kiirustavat valitsust soov parandada riigieelarve positsiooni, ohverdades ettevõtjate konkurentsivõime.

Valitsus soovib kütuseaktsiisi raha piiranguta kasutada. Oht väiketeede korrashoiule

Avaldatud

Valitsus kavatseb tühistada seadusepunkti, mis kohustab vähemalt 75 protsenti kütuseaktsiisi rahast kulutama teede korrashoiule. Opositsiooni hinnangul seab see ohtu eelkõige väiksemate teede sõidetavuse.
Kütuseaktsiisi laekumise lahtisidumise eest teede rahastamisest seisab rahandusminister Jürgen Ligi, kes kaitses plaani läinud nädalal valitsuse pressikonverentsil.
„See eesmärk on olnud kogu aeg ebamõistlik,“ ütles Ligi. „Teid rahastatakse vastavalt projektidele ja kindlalt on tee-ehitus olnud meil üks edumeelsemaid valdkondi, kui vaadata üldist arengut.“
Aktsiisi laekumise ja teede ehituse seotus on Ligi hinnangul ideoloogiliselt vale, sest aktsiis pole mootorikütusele kehtestatud põhjusel, et asfalt kulub. „Selle lahtisidumine võimaldab ka tee-ehituses teha mõistlikumaid otsuseid,“ ennustas Ligi. „Meil on suuri projekte, mitte ainult Kesk-Eestis, vaid ka natuke serva pool, mis autodega ei ole kaetud just eriti ja mille hooldamine on selletõttu tunduvalt kallim.“
„Lahtisidumine on ilus ja udune väljend,“ nentis riigikogu majanduskomisjoni liige Siim Kiisler (IRL). „Tegelikult on valitsuse plaan teehoiuraha vähendada – see on kate nende suurtele lubadustele koalitsioonilepingus. Asi on lihtne ja karm.“
Skeptiline on ka riigikogu kohalike omavalitsuste ja regionaalarengu toetusrühma esimees Aivar Kokk (IRL). „Minu meelest ei ole see hea plaan, valitsus soovib kulutada seni teede remonti suunatud raha ka muudel eesmärkidel.”
Kuigi Ligi kinnitab, et teede rahastamine ei vähene, pole see Koka hinnangul veenev. „Ma väga kahtlen, kas Jürgen Ligi suudab anda seadusest tugevamat garantiid,” märkis ta. „Praegu näeme valitsuse plaani seada tee-ehituse rahastamine suuremasse sõltuvusse valitsuse suvast.“
See muudab teehoiu planeerimine Koka hinnangul raskemaks. „Tõenäoliselt saavad kõige valusama hoobi kohalikud omavalitsused, kes leiavad end tulevikus taas olukorras, kus valitsusel kohalike teede jaoks raha ei jätku.”
Ka Kiisler prognoosib, et kaotajaks on eelkõige väiksema liiklusintensiivsusega teed, kus ELi toetusraha pole võimalik kasutada ja kuhu riigieelarvest ei pruugi enam senises mahus raha jõuda. „See suund on väga halb,“ nentis endine regionaalminister. „Me kulutame järjest rohkem raha sotsiaalsfäärile, kuigi peaksime investeerima rohkem ka valdkondadesse, mis aitaks väärtust juurde luua – näiteks teedesse.“

Tööl Riigikogus

Avaldatud

Riigikogus 1

Reformi ja sotside koalitsioon (Ajutine valitsus) langetab lastega
> vanemate pensione!

> Saladus avalikkuse ees: Reformi ja sotside koalitsioon langetab
> lastega vanemate pensione kokku 23 miljoni euro võrra, et katta
> suurte lubaduste poolt tekitatav eelarveauk. 2015. aastast oleks
> lastega vanemate pension suurenenud iga lapse pealt üle 57 euro
> aastas. Näiteks kaks last üles kasvatanud vanem oleks hakanud saama
> 114 eurot lisapensioni. Tegu on vanemapensioniga, millise seaduse
> võtsime juba vastu 2012. aastal. Oluline on rõhutada, et vanemapension
> oleks lisandunud juba ettenähtud pensionitõusule. Vanemapensioni raha
> ei tule ühegi teise pensioni arvelt, vaid on eraldi ette nähtud
> riigieelarvelistest vahenditest, et väärtustada laste kasvatamist.
> Seepärast on ka koalitsioonipoliitikute jutt pensionifondide koormuse
> kasvust vassimine. Kavatseme sellele plaanile vastu seista.

Peipsi ääres panustatakse põhikoolidesse

Avaldatud

Peipsi-äärsed omavalitsused Jõgeva- ja Tartumaal seisavad silmitsi olukorraga, kus praegused gümnaasiumid tuleb laste puudusel üksteise järel sulgeda. Läinud reedel otsiti Alatskivil toimunud laiapõhjalisel arutelul vastust küsimusele, kuidas edasi minna.
Riigikogu liige Aivar Kokk: Peipsi ääres on praegu neli gümnaasiumit, aga neil kõigil on ühine mure: lapsi on vähe ja seetõttu on gümnaasiumiosa järjest raskem ülal pidada. Sellises olukorras tuleb mõelda, kas Peipsi ääres peaks olema vähemalt üks gümnaasium või panustatakse põhikoolidesse.
Praegu ootab riik siit seda sõnumit. Kui kokkulepet ei sünni, siis ühel hetkel oleme fakti eest, mille riik ette paneb.
Alatskivi vallavanem Andu Tõrva: Kas riik käsitleb seda kui riigigümnaasiumi rajamist siia piirkonda?
Kokk: Otseselt nii ei ole, sest riigigümnaasiumi loomiseks peaksid olema täidetud teatud eeldused, mida siin ei ole võimalik tagada. Küll võib riik aidata vajalike investeeringute tegemisega.
Kallaste linnavalitsuse liige Viktor Nukka: Riik teeb paraku kõik selleks, et inimesed siit ära läheks. Inimesed lähevad sinna, kus on kool ja muu infrastruktuur.
Alatskivi keskkooli direktor Urve Lõhmus: Mul on küsimus: kas selleks, et hakata tööle juuksuri, meditsiiniõena, kosmeetikuna, peab tingimata gümnaasiumis õppima laia valikkursuste programmi? Kas meditsiinikooli astumiseks peab tingimata enne käima tippgümnaasiumis?
Me oleme kutseharidust palju reforminud, aga praegu on väga palju selliseid erialasid, kuhu ei saa põhihariduse baasilt õppima minna. Laps peab praegu saama enne üldkeskhariduse, et edasi kutsekooli minna.
Me oleme jõudnud sinnani, kus kooli on hakatud hindama ainult õpilaste arvu järgi. Meie gümnaasiumist ülikooli riigieelarvelistele kohtadele sisse saanute protsent ja PISA testi tulemused on väga korralikud. Kooli ülesanne pole laste päid lugeda, vaid anda head haridust. Õpitulemused on õpilaste arvu kõrval muutunud justkui tühiseks.
Haridusministeeriumi nõunik Piret Sapp: Mina isiklikult valisin pärast 8. klassi lõpetamist Tallinna, et õppida lasteaiakasvatajaks. Olen nõus, et riik peaks laiendama erialade valikut, mille omandamist oleks võimalik alustada pärast põhikooli. Miks me eeldame, et laps ei oska pärast põhikooli mingit valikut teha? Praegu on gümnaasiumi lõpetaja tööturul kehvemas seisus kui see noor, kes pärast põhikooli valis kutsekooli.
Tegelikult riik ei sureta maal elu välja. Põhikooli osas on näiteks Alatskivi õpilase pearaha 30 protsenti kõrgem kui Jõgeval või Tartus. Ka maagümnaasiumidele makstakse kuni 12 protsenti kõrgemat pearaha. See on samuti regionaalpoliitika.
Kui rääkida inimeste lahkumisest, siis tegelikult ei vali inimene kodukohta kooli, vaid töökoha järgi. Meil on tehtud suuri investeeringuid näiteks Võrumaa lasteaedade, koolide, seltsimajade arendamiseks, aga töökohad tekivad hoopis Rae valda.
Riik ei taha öelda, et pange kool kinni, aga kui tänavu sünnib Eestis 14 000 last, siis aastal 2020 prognoositult 11 000. Meie maksumaksjate arv jääb järjest väiksemaks, see mõjutab ka hariduselu.
Tallinnale ja Tartule on öeldud, et te peate olema kõige efektiivsemad, et ka Alatskivil saaks kool olemas olla.
Mustvee Vene gümnaasiumi direktor Jaan Rahuküla: Riik on tõesti panustanud palju kutseõppesse. Tööandja tahab saada töötajat, kellel on kogemused, aga need, kes lõpetavad kutsekooli, pole veel valmis töötama sellise pingega, nagu tööandjad seda soovivad.
Meie piirkonnas on laste arv väike, aga kui me paneme gümnaasiumid kinni, siis läheb ka põhikoolist järjest suurema osa minema.
Räägitakse, et õpetajate palk tõuseb. Tegelikult see nii pole, sest kui riik tõstab õpetajate alampalka, siis õpilase pearaha ei tõuse. Omavalitsus on sellega seatud fakti ette, et puudujääv palgaraha tuleb leida oma eelarvest või siis kool kinni panna.
Nukka: Peipsimaalt minnakse Tartusse, aga meie venelased lähevad eeskätt Tallinnasse, sest Tartus pole neil midagi teha. Tööhõive osas on soodsam minna Tallinna. Omavalitsus ei tohi tegeleda ühegi ettevõtlusvaldkonnaga, vaid looma selleks tingimused. Peale sibula ja kala ning turismi meil siin midagi rohkem pole.
Kallaste volikogu tegi 2009. aastal pöördumise Alatskivi valale, et arutada gümnaasiumi teema läbi.
Kokk: Kallastes on gümnaasiumiastmes 20 last, Alatskivil 38. Rumal oleks täna jätta kasutamata võimalus võidelda selle eest, et siia piirkonda jääks üks gümnaasium. Võib ka öelda, et me ei tee midagi ja ootame oma saatust või siis leppida kokku ja proovida gümnaasiumi hoida.
Rahuküla: Kas riik paneb õla alla, kui otsustame kaks gümnaasiumi kokku panna?
Kokk: Riik on öelnud, et kõik koolid, kus toimub reorganiseerimine, on uue taotlusperioodi toetuste saamisel eelistatud.
Sapp: Planeeritud on 240 miljonit eurot, millest pool kulutatakse riigigümnaasiumide võrgu lõpuni arendamiseks ning pool investeeringutoetuseks nendele omavalitsustele, mis otsustavad oma gümnaasiumi põhikooliks reorganiseerida.
Omavalitsuse põhiseaduslik ülesanne on pidada põhikooli. Riik võtab omavalitsustelt gümnaasiumihariduse üle, mis jätab omavalitsustele üle raha, mis on võimalik suunata näiteks huvihariduse arendamisse.
Need kohalikud omavalitsused, kes otsustavad gümnaasiumiastme sulgeda kas kohe või järk-järgult aastatel 2015-2017 ja teevad vastava volikogu otsuse käesoleva aasta 1. augustiks, saavad kasutada põhikooli õpetaja tööjõukulust kuni 5 protsenti gümnaasiumiastme õpetajate tööjõukuluks.
Järgmisel rahastusperioodil saavad investeeringutoetuse taotlemisel eelise need koolid, kus gümnaasiumiosa on suletud või on omavalitsus otsustanud kaks kooli üheks liita ning peab selleks ümberkorraldusi tegema.
Mustvee linnavolikogu liige Pavel Kostromin: Kuidas Alatskivi laps hakkab Mustveesse käima? Peame ikkagi vaatama tegelikke tõmbekeskusi – Alatskivilt ei tule lapsed Mustveesse ega Mustveelt Alatskivile.
Nukka: Meil on 14. märtsil gümnaasiumiga seotud arutelu volikogu päevakorras.
Kokk: Seda on riik lubanud, et Peipsi ääres võiks olla üks gümnaasium. Aga keegi kaugelt ei saa tulla ütlema, kus see võiks olla. Tuleb tunnistada, et ükskõik kuhu see gümnaasium teha, siis kõik lapsed sinna kokku ei tule.
Sapp: Mõelge pigem, kuidas hoida põhikooli. Alatskivil oleks ka 7-10 aasta perspektiivis olemas tugev 90 õpilasega põhikool.
Kokk: Siia piirkonda on võimalik jätta alles gümnaasium ja saada investeering koolivõrgu korrastamiseks. Alatskivi, Pala, Vara, Kallaste vahel pole kokkuleppe saavutamine probleem, aga Mustvee ja Alatskivi vahel on raske leida kokkupuudet.
Rahuküla: Saabub päev, mil Mustveesse jääb üks põhikool. See on loomulik, seda ei pea tegema sunniviisiliselt. Kool peaks olema ühes kohas ja selleks on meil vaja investeeringuid.
Kostromin: Et me võtaks vastu sellise otsuse, tuleb garanteerida, et meie lapsed saavad paremad tingimused. Me peame kooli tervenisti ümber ehitama.
Kokk: Suuremat garantiid ei ole võimalik praegu anda: 240 miljonist eurost pool on kavas kulutada riigigümnaasiumidele ja pool läheb omavalitsustele põhikoolivõrgu korrastamiseks.
Sapp: Investeeringumeede saab olema.
Kokk: Kui Peipsi piirkonnas jääb ühine gümnaasium loomata, siis kindlasti on omavalitsustel aeg mõelda, kuidas kasutada oma hariduselu ümberkorraldamiseks ja põhikooli tugevdamiseks ära riigi pakutavad investeeringud.
Mustvees tuleks mõelda täiesti uue kooli loomisele. See hoiaks ära paljud vastuolud ning annaks kogu linnale uue hingamise.

Püsime suurena vaimult ja kultuurilt

Avaldatud

Oleme harjunud pikemalt järele mõtlemata pidama end väikerahvaks ja oma riiki väikeriigiks, mis on aga nii faktiliselt kui mõttelises plaanis üsna küsitav. Kas me mitte ei mõtle end väiksemaks, kui me tegelikult oleme?
Mõisted “väike” ja “suur” on suhtelised, sõltudes ennekõike hindaja kogemusest ja vaatepunktist. Kahtlemata on kõik kuulnud lugusid, kuidas eesti rahvas mahuks ära elama mõnda Istanbuli linnajakku ja et Eesti majandus on sama suur nagu mõnel New Yorgi ärikvartalil.
Teisalt leidub aga maailmas arvukalt riike, mis on nii territooriumi, rahva arvu kui majanduse poolest Eestist väiksemad. Ja teame, et on meist oluliselt suuremaid rahvaid, kellel ei ole õnnestunud jõuda soovitud omariikluseni.
Jakob Hurt seadis 1870. aastal eestluse eesmärgiks saada suureks vaimult ja kultuurilt. Ärkamisaegsed mõtted, unistused ja eesmärgid on paljuski täitunud: meil on oma iseseisev riik, meil on rahvuskeelne kultuur ja haridus. See on saavutus, mis on jäänud paljudele rahvastele kättesaamatuks luksuseks.
Kahtlemata oli ka ärkamisajal üksjagu neid, kes pidasid eestluse eest kõnelejaid eluvõõrasteks “poolhulludeks”. Vabadussõtta minek oli paljude kaasaegsete silmis sulaselge enesetapp, sest kuidas on väikesel eesti rahval võimalik suurt Venemaad sõjaväljal võita?
Väiksus on meile tihtipeale kõige käepärasem põhjendus, miks jätta midagi tegemata, miks loobuda unistuste poole pürgimast. Ometi tõestab ajalugu taas ja taas, kuidas ilmvõimatud unistused on tehtud teoks ja ebatõenäolised visioonid on saanud reaalsuseks. Mitte sellepärast, et seda oli kerge saavutada, vaid just tänu sellele, et oma võimetesse usuti.
Eestist sai läinud aastal kosmoseriik. Me tõestasime, et lisaks Põltsamaa marmelaadile oleme võimelised kosmosesse saatma oma satelliidi, mis võimaldab meie tudengitel ja teadlastel läbi viia vajalikke eksperimente, andmaks oma panus teaduse arengusse. See on tänapäevane vastus Jakob Hurda 144 aastat tagasi kõlanud üleskutsele saada suureks vaimult ja kultuurilt.

Unistusi on suuremaid ja väiksemaid, ulmelisi ja realistlikke. Üks minu unistustest täitus käesoleval aastal, kui Eesti rööbasteedel hakkasid sõitma uued diiselrongid, millest sai ajakirjanduses esmakordselt räägitud 2004. aasta sügisel.
Nüüd unistame kiirest rongiühendusest Tallinna ja Euroopaga. Kas selleks kulub taas kümme aastat, läheb vähem aega või koguni kauem, näitab aeg. Oluline on mitte väsida unistamast.

Eesti riik tähistab tänavu 96. aastapäeva. See on meie ühiste saavutuste vili, põlvest põlve edasi kantud idee, mille nimel on tehtud tööd, võideldud ja ka elu antud.
Me ei pea oma saavutusi häbenema. Võime julgelt uusi sihte seada, ka selliseid, mis näivad teostamatud, sest kui sellega ei tule toime meie, siis leiavad vastuse küsimustele meie lapsed. Me ei tohi öelda esimesena “ei”, me ei tohi otsida põhjust, miks midagi ei saa teha, vaid otsima ja katsetama lahendusi, kuidas eesmärk saavutada. Nii püsime suurte seas – vaimult ja kultuurilt.

Jõgevamaa huvides on Rail Balticu minek läbi Tartu

Avaldatud

Rail Baltic tuleb rajada läbi Tartu, sest nii oleks võimalik ühe investeeringuga täita kaks ülesannet – luua Tartu ja Tallinna vahele kiire rongiühendus ning ühtlasi rajada hea raudteeühendus Euroopaga, leiavad majandusgeograaf Hardo Aasmäe, ettevõtja Rein Kilk ja Riigikogu liikmed Peeter Laurson ning Aivar Kokk Vooremaa vestlusringis.

Seoses Rail Balticuga on üleval erinevad vaidlused: millist koridori mööda peaks see Eestis kulgema ja kas raudteed, kui üle-eelmise sajandi leiutist, peaks üldse arendama.
Kilk: Need kes räägivad lendamisest kui väga kiirest liikumisest, unustavad tihtipeale ära selle, kui palju tuleb inimesel tegelikult aega kulutada lennukile pääsemiseks ja ümberistumisteks, et sihtkohta jõuda. Näiteks tuhande kilomeetri kaugusele Poznanisse tuli meil sõudevõistlustele minna kolme lennukiga. See on terve päev õhkutõusmisi ja maandumisi ning lennujaamades konutamist.
Jaapanis on rongiliiklus väga hästi korraldatud ja rongiga on mitmel puhul reisida mugavam, kui lennukiga.
Kokk: Eesti jaoks on Rail Balticu puhul küsimus selles, kas me suudame tulevikus ülal pidada kaht raudteekoridori või oleks mõistlik renoveerida olemasolev, Tallinn-Tapa-Tartu-Valga liin ja muuta see euroopalikuks.
Kilk: Kui Rail Baltic tuleb Tallinn-Pärnu liinile, siis oleks naeruväärne, et Riiga sõiduks tuleks Tartu inimesel esmalt kaks tundi vastassuunas sõita. Eesti peab olema kaetud elementaarse raudteevõrgustikuga.
Aasmäe: Minu hinnangul me lihtsalt ei suuda Eestis kaht raudteekoridori ülal pidada. Jaapanis on muidugi raudteed olemas, aga seal on ka väga palju rahvast ja rahvas on tihedalt koos. Meile käiks kaks koridori üle jõu.
Mulle ei meeldi mõttelaad, millega praegu Rail Balticut tehakse. See meenutab mulle Sotši olümpiamänge – raha ei loeta, loodus laastatakse ja eraomandist sõidetakse üle.
Meil tuleb olemasolevad koridorid korda teha ja teha seda arvestusega, et kui kaugemas tulevikus rahvast juurde tuleb, siis võiks teha raudteed kiiremaks. Teist valikut lihtsalt pole. Me võime ju unistada, et rong sõidab Euroopasse nii Pärnu kui Tartu kaudu, aga see käib meile üle jõua. Meil pole lihtsalt tarbijaid reisijate ega kaubakoguste näol.
Kokk: Kõik Eesti suuremad tõmbekeskused peaksid olema ühendatud kiire rongiühendusega – Tallinn, Tartu, Pärnu, Narva, Jõhvi. Riigil ei ole raha, et seda kõike jõuaks korraga teha. Kui seada tööd järjekorda, siis on selge, et Tallinna järel on kõige tähtsam tõmbekeskus Tartu ja Tartust tuleks ka alustada.
Tallinn ja Tartu tuleb omavahel kiire raudteega ühendada, sõltumata teistest trasside valikust. Kas me oleme nüüd küllalt targad ja oskame selleks ära kasutada Rail Balticu ehituseks eraldatavat ELi raha või teeme Rail Baltcu läbi Pärnu ja paneme lisaks 250 miljonit eurot Tartu liini peale?
Väiksematest keskustest hakatakse inimesi kiirrongi peale rööbasbussidega ette vedama, sest kiirrong ei saa Tallinna-Tartu vahel üle kahe-kolme peatuse teha. Praegu on ettevedu hästi korraldatud küll Tallinna ümbruskonnas, aga Tartu ümbruses mitte.
Aasmäe: Me kogu aeg arutame selle raha üle, mis kulub ehituseks, aga me peame arutama ka selle üle, millised on raudtee hilisemad püsikulud. Need tuleb meil hiljem endal maksta. Ideaalne oleks, et need kulud tasub turg, aga praegu ei ole selleks piisavalt ei reisijaid ega kaupa.
Laurson: Kui raudtee ehituse ja kasutamise maksaks kinni turg, siis on tõepoolest ükskõik, kas see kulgeb läbi Pärnu või kust iganes. Täna see nii pole ja riik kannab investeeringust kokkuvõttes ligi poole. Järelikult peaks see teenindama võimalikult palju maksumaksjaid ehk kulgema sealt, kus on rohkem elanikke. Eesti kaks suuremat linna peavad saama ühendatud, see on meie huvi.
Kilk: Kui protsessi juhivad ebapädevad inimesed, siis on selge, et ta ei hakka tööle selliselt, nagu peaks. Puudub veel, et panna piilupart rongijuhiks. Ma ei saa aru, kuidas näiteks Edelaraudtee ajal saadi rongigraafikud paika ja nüüd millegipärast enam ei saa.
Rongiliikluse arendamine on aga positiivne mõte. Kui ei ole raudteed, siis ei sõida rongiga kindlasti mitte ükski inimene. Kui rong ei sõida Tartust Riiga, siis mitte ükski inimene seal ka ei sõida.
Kui hakati laiendama Tallinn-Tartu maanteed, siis hakkasid maantee äärde kerkima ka hooned. Kinnisvara ronib juba Rae valda, Koseni välja. Transporditaristu toob elu endaga kaasa. Jaapanis on raudteejaamade ümber hooned – keegi ei põgene selle juurest minema. Osakas on rongijaam sisuliselt kaubakeskuses.
Seda teemat jätkates, siis kui kiirrong sõidaks Jõgevalt tunniga Tallinna kesklinna, siis inimene teeb oma elamise Jõgeva raudteejaama lähedale. Ta elab seal ja sõidab Tallinna kesklinna sama kaua, kui Meriväljalt või Viimsist.
Kokk: Kõikide peatuste juurde tulebki arendada ja planeerida ka elamu- ja tööstuspiirkonnad.
Aasmäe: See on vääramatu geograafiline seaduspärasus: mida lähemal on mingil vahemaal punkt A punktile B, seda vähem see B ääremaastub ja seda rohkem aitab see pidurdada kinnisvara hindade langust või soosib hindade tõusu. Ehk siis raudtee läbi Tapa, Jõgeva, Tartu tegelikult vähendab ääremaastumist ja aitab säilitada inimeste varade väärtust.
Kilk: See kehtib igasuguse transpordiliigi puhul. Kui on mingisugune ühendus olemas, siis inimesed hakkavad seda kasutama.
Kokk: Seda me räägimegi, et Tartusse pole vaja lennujaama ehitada, vaid peab olema kiire ühendus Tallinna raudteeterminaliga, mis on ühtlasi ka lennuterminal ja trammi- ning bussiterminal. Me oleme ühe asja ära unustanud: räägime kauba- ja reisijavoogudest, aga tegelikult Tallinn on teistpidi saar. Me peaks rääkima Tallinna-Helsingi tunnelist ja teistpidi Peterburi raudtee ühendusest läbi Tapa.
Aasmäe: Kui räägime Tallinna-Helsingi tunnelist, siis sõidaks selles tunnelis, kui see kord ehitatakse, linnalähirong. Siis on lihtne käia tööl Tallinnast Helsingisse ja ka vastupidi. See tunnel oleks rohkem metroo.
Kokk: Suurusjärk, mis selleks kulub on 12 miljardit eurot. Ehituse aeg on umbes 12 aastat ja tööd saab kokku 120 000 inimest, kelle keskmine palk oleks Eesti tänase keskmisega võrreldes tunduvalt suurem.
Mida see annaks meie majandusele? Tuleks küll võtta laenu, aga teiselt poolt elavdaks see majandust nii palju, et majanduskasvuga maksame me ka laenu kinni. Tänu tunnelile tekiks meil Soomega ühendatud anumate efekt – mõlemal pool hakkavad hinnad tasakaalustuma.
Aasmäe: Tegelikult oleks selle tunneli strateegiline eesmärk püüd püsida konkurentsis Stockholmi ja Peterburiga. Tallinn ja Helsingi eraldi võetuna jääksid liiga väikeseks.
Kokk: Raudtee tuleb inimesele tuua nii lähedale kui saab – on see sadamas, kaubanduskeskuses või kui Ülemistel rongilt maha astun, sisenen sealsamas kiirtrammi, mis viib mu kesklinna. Nii on võimalik kogu Eesti elama panna.
Laurson: Selles oleme ühel meelel, et regionaalpoliitiliselt on ainuõige viia Rail Baltic läbi Tartu. Kui see nii ei lähe, siis järgmisena on Tartu ääremaa, terve Lõuna-Eesti on ääremaa.
Arved Breidaks

Väikehaiglaid ei tohi välja suretada

Avaldatud

Eesti meditsiin on teinud läbi suure arengu: Tartusse on kerkinud TÜ kliinikumi uus ravikompleks, mille arendamine jätkub. Kliinikumi kõrval on jätkunud ruumi ka väikestele haiglatele, kus inimestele pakutakse lihtsamat ravi, mille jaoks ei ole otstarbekas kaugemalt Tartusse sõita.
Paraku on haigekassa asunud seda tasakaalu lammutama, loobudes eriarsti teenuste tellimisest haiglatelt, kus eriarsti koormus on madalam kui 0,5 kohta. Otsust põhjendatakse levinud hinnanguga, et madala intensiivsusega töötav arst minetab oma oskused ehk piltlikult öeldes: skalpell läheb rooste.
Väikestes haiglates võtab kirurg vastu kord või paar nädalas, mis on optimaalne koormus tagamaks kohalike inimeste esmane vajadus. Haiglajuhid kinnitavad, et näiteks kirurgi poole pöördunutest saab umbes kaks kolmandikku abi kohapeal ning vaid kolmandik tuleb saata edasi järgmise astme haiglasse.
Kuna eriarsti koormus on väikehaiglas väike, praktiseerivad seal arstid, kes on täiskohaga tööl mõnes teises raviasutuses, olgu selleks siis TÜ kliinikum või erapraksis. Kindlasti ei saa aga öelda, et need arstid praktiseerivad liiga vähe ning nende oskused kipuvad seetõttu rooste minema.
Vastupidi, Eestis on arstide liikumine erinevate haiglate vahel väga levinud ning harvad pole juhtumid, kus arst ei tööta mitte üheski haiglas täiskohaga, vaid näiteks kahes-kolmes haiglas poole kohaga. Variante on erinevaid, sõltudes sellest, kui suurt intensiivsust arst soovib võtta.
Arstid sõidavad
Haigekassa vaatab sellest praktikast aga mööda, nõudes, et eriarst peab igas haiglas olema tööl vähemalt 0,5 kohaga ja kui haigla ei suuda seda tagada, siis ta edaspidi haigekassalt tellimusi ei saa.
Arusaamatul kombel eeldab haigekassa, et kui täiskohaga TÜ kliinikumis töötav arst sõidab vastuvõttu tegema mõnda väiksemasse haiglasse, siis Tartust välja sõites tema oskused automaatselt halvenevad. Miks eeldab haigekassa, et korralikult tööga koormatud arst ei suuda just väikehaiglas oma tööga piisavalt hakkama saada?
Algkooli matemaatikast teame, et summa ei sõltu liidetavate järjekorrast. 0,3+0,2+0,5 annab kokku ühe. Oluline pole mitte see, kas arst saab oma koormuse ühest, kahest või kolmest kohast, vaid see, et arstil oleks koormus piisavalt suur, et oskusi mitte minetada.
Tallinnast vaadates on lihtne öelda, et sõitku inimesed nüüd suuremasse keskusesse. Euroopas läbitakse sel eesmärgil ju veelgi pikemaid vahemaid. Valitseb arvamus, et teenuste tsentraliseerimine toob kaasa ka kulude kokkuhoiu, efektiivsuse kasvu.
Tegelikult lükkab haigekassa oma otsusega kulud inimeste õlgadele, kellel tuleb hakata arsti juurde sõitma mitmekümne kilomeetri kaugusele. See tähendab nii täiendavat aja- kui rahakulu. Inimesel tuleb arsti juurde pääsemiseks end päevaks töölt vabaks küsida. Vanemad inimesed vajavad Tartusse sõiduks kaasa nooremat saatjat, sest suures kliinikus on lihtne pea kaotada.
Tõmbekeskus peab tõmbama
Kahjuks pole Eesti inimesed veel Euroopa jõukamate seltskonda jõudnud, et seda kõike endale lubada. Paraku toob väikehaiglatest eriarstiabi kadumine kaasa selle, et paljud inimesed loobuvad arsti juurde minekust ja nende elukvaliteet käib alla.
Riik on aktsepteerinud, et igas mandri-eesti maakonnas on lisaks maakonnakeskusele veel paar või enam tõmbekeskust. Nüüd on aeg võtta seisukoht, milliseid teenuseid üks tõmbekeskus peab inimestele pakkuma? Kas eriarstiabi kuulub nende teenuste nimekirja või mitte?
Kui riik otsustab ära, milliseid teenuseid üks tõmbekeskus peab inimestele pakkuma, siis tuleb selle nimel ka tööd teha, et need teenused saaksid seal olema. Tõmbekeskused peavad ka reaalselt tõmbama.
Praegu, Euroopa Liidu uue eelarveperioodi alguses on just paras aeg need teemad selgeks rääkida, selle asemel, et pärast jälle käsi laiutada, et iga ametkond teeb riigis oma haldusreformi.

Majandusklubis

Avaldatud

Hardo Aasmäe: Rail Baltic peab kulgema Tartu kaudu

15. veebruar 2014 10:05

Eesti vajab heatasemelist raudteeühendust Euroopaga, mis rahuldaks ka meie regionaalpoliitilisi vajadusi. Sestap tuleb Rail Baltic viia läbi Tartu, leidis majandusgeograaf Hardo Aasmäe reedel Jõgeva- ja Tartumaa majandusklubis.
Aasmäe oli Rail Balticu senise planeerimise suhtes kriitiline, märkides, et Eesti (regionaal)arengu seisukohast väga oluline trassikoridori valik tehti lähtudes uuringust, mille autor ise tunnistab, et seal kasutatud andmed on kontrollimata. „Sisuliselt on AECOMi uuring ühe mehe töö,“ nentis Aasmäe ligemale sajakonna kuulaja ees.
Kuna teemat on riigi poolt käsitletud poolikult, pole Aasmäe sõnul mingit kinnitust väitele, et Pärnu kaudu tuleb Rail Balticu ehitus odavam ja tasuvam kui Tartu kaudu.
„Meil on vaja raudteed, mis rahuldaks meie regionaalpoliitilisi vajadusi,“ jätkas Aasmäe. „Praegusel juhul [läbi Pärnu rajades] rahastame me Kesk- ja Kagu-Eesti mahajätmist, sest me ei suuda kaht suurt raudteed ülal pidada.“
Majandusklubi eestvedaja, Riigikogu liige Aivar Kokk tõdes, et veel pole hilja otsused ümber vaadata. „Kõik saavad aru, et Tartu, millega on lähemalt ja kaugemalt seotud 300 000 inimest, vajab korralikku raudteeühendust nii Tallinna kui Euroopaga,“ ütles Kokk.
Tema sõnul sõltub Tartu konkurentsivõimest Lõuna-, aga märgatavas osas ka Kesk- ja Ida-Eesti maakondade tulevik. Eesti piirkondade ühendamiseks tuleb Koka kinnitusel luua kiire rongiühendus kahe suurema linna vahel ning luua toimiv ettevedu Tartusse. „Tartu ja Tallinna vahemaa peab rongiga olema läbitav 80 minutiga,“ lisas Kokk.