Jõgeva- ja Tartumaa majandusklubi
Rail Baltic peab kulgema Tartu kaudu
PRESSITEADE
15.02.2014
Eesti vajab heatasemelist raudteeühendust Euroopaga, mis rahuldaks ka meie regionaalpoliitilisi vajadusi. Sestap tuleb Rail Baltic viia läbi Tartu, leidis majandusgeograaf Hardo Aasmäe reedel Jõgeva- ja Tartumaa majandusklubis.
Aasmäe oli Rail Balticu senise planeerimise suhtes kriitiline, märkides, et Eesti (regionaal)arengu seisukohast väga oluline trassikoridori valik tehti lähtudes uuringust, mille autor ise tunnistab, et seal kasutatud andmed on kontrollimata. „Sisuliselt on AECOMi uuring ühe mehe töö,“ nentis Aasmäe ligemale sajakonna kuulaja ees.
Kuna teemat on riigi poolt käsitletud poolikult, pole Aasmäe sõnul mingit kinnitust väitele, et Pärnu kaudu tuleb Rail Balticu ehitus odavam ja see on kõige otsem läbipääs. „Läbi Tartu kulgev trass on loogelisem, kui Tallinn-Pärnu. Igasugused sik-sakitamise jutud tuleb ära unustada.“
„Meil on vaja raudteed, mis rahuldaks meie regionaalpoliitilisi vajadusi,“ jätkas Aasmäe. „Praegusel juhul [läbi Pärnu rajades] rahastame me Kesk- ja Kagu-Eesti mahajätmist, sest me ei suuda kaht suurt raudteed ülal pidada.“
Majandusklubi eestvedaja, Riigikogu liige Aivar Kokk tõdes, et veel pole hilja otsused ümber vaadata. „Kõik saavad aru, et Tartu, millega on lähemalt ja kaugemalt seotud 300 000 inimest, vajab korralikku raudteeühendust nii Tallinna kui Euroopaga,“ ütles Kokk.
Tema sõnul sõltub Tartu konkurentsivõimest Lõuna-, aga märgatavas osas ka Kesk- ja Ida-Eesti maakondade tulevik. Eesti piirkondade ühendamiseks tuleb Koka kinnitusel luua kiire rongiühendus kahe suurema linna vahel ning luua toimiv ettevedu Tartusse. „Tartu ja Tallinna vahemaa peab rongiga olema läbitav 80 minutiga,“ lisas Kokk.
Kategooria arhiiv: Jõgevamaa ja Tartumaa
IRL suurkogu 08.012.2014
IRLi valis täna Tallinnas Nokia Kontsertmajas toimunud suurkogul järgmiseks kaheks aastaks erakonna juhiks Urmas Reinsalu ning aseesimeesteks Juhan Partsi, Ene Ergma ja Eerik-Niiles Krossi.
Urmas Reinsalu poolt hääletas suurkogul 1006 erakonna liiget. Aseesimeesteks valiti Juhan Partsi (352 häält), Eerik-Niiles Krossi (277 häält) ja Ene Ergma (265 häält).
Suurkogu valis ka 20-liikmelise eestseisuse, üheksaliikmelise aukohtu ja viieliikmelise revisjonikomisjoni.
Eestseisuse kandideeris 30 inimest. Valituks osutusid Helir-Valdor Seeder (222), Priit Sibul (218), Siim Kiisler (218), Tunne Kelam (208), Peeter Laurson (202), Aivar Kokk (194), Liisa Pakosta (188), Madis Kübar (181), Margus Tsahkna (179), Sirle Rosenfeldt (179), Ken-Marti Vaher (174), Erki Nool (173), Tarmo Kruusimäe (173), Andrus Saare (168), Annely Akkermann (163), Tõnis Palts (161), Marko Pomerants (140), Yoko Alender (138), Kaia Iva (137), Sven Sester (130)
Erakonna aukohtu üheksale kohale oli kandidaate 12, valituks osutusid Avo Üprus (372), Lagle Parek (339), Trivimi Velliste (312), Priit Värk (294), Mart Nutt (287) ja Jaanus Barkala (267) Toivo Peets (248), Kaupo Reede (243) ja Andres Luus (233).
Revisjonikomisjoni viiele kohale oli kandidaate kuus, valituks osutusid Siim Kabrits (543), Ants Paus (425), Ann Räämet (388), Erik Sandla (347) ja Mari Suurväli (214)

Väikehaiglaid ei tohi välja suretada
Eesti meditsiin on teinud läbi suure arengu: Tartusse on kerkinud TÜ kliinikumi uus ravikompleks, mille arendamine jätkub. Kliinikumi kõrval on jätkunud ruumi ka väikestele haiglatele, kus inimestele pakutakse lihtsamat ravi, mille jaoks ei ole otstarbekas kaugemalt Tartusse sõita.
Paraku on haigekassa asunud seda tasakaalu lammutama, loobudes eriarsti teenuste tellimisest haiglatelt, kus eriarsti koormus on madalam kui 0,5 kohta. Otsust põhjendatakse levinud hinnanguga, et madala intensiivsusega töötav arst minetab oma oskused ehk piltlikult öeldes: skalpell läheb rooste.
Väikestes haiglates võtab kirurg vastu kord või paar nädalas, mis on optimaalne koormus tagamaks kohalike inimeste esmane vajadus. Haiglajuhid kinnitavad, et näiteks kirurgi poole pöördunutest saab umbes kaks kolmandikku abi kohapeal ning vaid kolmandik tuleb saata edasi järgmise astme haiglasse.
Kuna eriarsti koormus on väikehaiglas väike, praktiseerivad seal arstid, kes on täiskohaga tööl mõnes teises raviasutuses, olgu selleks siis Jõgeva haigla, TÜ kliinikum või erapraksis. Kindlasti ei saa aga öelda, et need arstid praktiseerivad liiga vähe ning nende oskused kipuvad seetõttu rooste minema.
Vastupidi: Eestis on arstide liikumine erinevate haiglate vahel väga levinud ning harvad pole juhtumid, kus arst ei tööta üheski haiglas täiskohaga, vaid näiteks kahes-kolmes haiglas poole kohaga. Variante on erinevaid, sõltudes sellest, kui suurt intensiivsust arst soovib võtta.
Arstid sõidavad
Haigekassa vaatab sellest praktikast aga mööda, nõudes, et eriarst peab igas haiglas olema tööl vähemalt 0,5 kohaga ja kui haigla ei suuda seda tagada, siis ta edaspidi haigekassalt tellimusi ei saa.
Arusaamatul kombel eeldab haigekassa, et kui täiskohaga TÜ kliinikumis töötav arst sõidab vastuvõttu tegema ka näiteks Mustveesse, Põltsamaale või Elvasse, siis Tartust välja sõites tema oskused automaatselt halvenevad.
Miks eeldab haigekassa, et korralikult tööga koormatud arst ei suuda just väikehaiglas oma tööga piisavalt hakkama saada?
Algkooli matemaatikast teame, et summa ei sõltu liidetavate järjekorrast. 0,3+0,2+0,5 annab kokku ühe. Oluline pole mitte see, kas arst saab oma koormuse ühest, kahest või kolmest kohast, vaid see, et arstil oleks koormus piisavalt suur, et oskusi mitte minetada.
Tallinnast vaadates on lihtne öelda, et sõitku Mustvee inimesed nüüd arsti juurde Jõgevale või Tartusse, sest Euroopas sõidetakse veelgi pikemaid vahemaid. Valitseb arvamus, et teenuste tsentraliseerimine toob kaasa ka kulude kokkuhoiu, efektiivsuse kasvu.
Tegelikult lükkab haigekassa oma otsusega kulud inimeste õlgadele, kellel tuleb hakata arsti juurde sõitma mitmekümne kilomeetri kaugusele. See tähendab nii täiendavat aja- kui rahakulu. Sõiduks Jõgevale või Tartusse arsti juurde tuleb end ikkagi päevaks töölt vabaks küsida. Vanemad inimesed vajavad Tartusse sõiduks kaasa nooremat saatjat, sest suures kliinikus on lihtne pea kaotada.
Tõmbekeskus peab tõmbama
Kahjuks pole Eesti inimesed veel Euroopa jõukamate seltskonda jõudnud, et seda kõike endale lubada. Paraku toob väikehaiglatest eriarstiabi kadumine kaasa selle, et paljud inimesed loobuvad arsti juurde minekust ja nende elukvaliteet käib alla.
Riik on aktsepteerinud Jõgevamaa tõmbekeskustena Jõgeva, Põltsamaa ja Mustvee linna. Nüüd on aeg võtta seisukoht, milliseid teenuseid üks tõmbekeskus peab inimestele pakkuma? Kas eriarstiabi kuulub nende teenuste nimekirja või mitte?
Kui riik otsustab ära, milliseid teenuseid üks tõmbekeskus peab inimestele pakkuma, siis tuleb selle nimel ka tööd teha, et need teenused saaksid seal olema. Tõmbekeskused peavad ka reaalselt tõmbama.
Praegu, Euroopa Liidu uue eelarveperioodi alguses on just paras aeg need teemad selgeks rääkida, selle asemel, et pärast jälle käsi laiutada, et iga ametkond teeb riigis oma haldusreformi.
Vooremaa Geopark
Vooremaa Geopark –vana Põhja-Tartumaa ( Jõgevamaa ja Tartumaa Emajõeni)
Täna arutasid Jõgeva- ja Tartumaa omavalitsusjuhid ja paljud huvilised Palamusel Vooremaa geopargi loomise võimalust. Otsustati teemaga edasi minna.
Geopargi eesmärk
• Stimuleerida piirkonna majanduslikku aktiivsust ja jätkusuutlikku arengut läbi geoturismi, s.t. läbi piirkonna külastatavuse suurendamise geoturistide ehk loodus- ja pärandkultuurist huvitatud turistide poolt
• Geoloogiliste loodusmälestiste ja loodusväärtuste tutvustamine
• Loodushariduse edendamine
• Õpipiirkondlikule majandusklikule arengule täiendvõimaluste loomine
Kasusaajad
• Kohalik kogukond
Sihtgrupid
• Geoturism loodus- ja pärandturism ( välismaalased )
• Looduspuhkusest huvitatud eestlased
• Õpilased ja üliõpilased
• Haridus- ja teadustöötajad
Turismitooted
• Loodusturism
• Ajaloo- ja kultuuriturism
• Teadus- ja kooliturism
• Aktiivse puhkuse turism
Kas haigekassa soovib töötavad väikehaiglad kinni panna?
Haigekassa ravijuhtude tellimuspoliitika tulemusel ähvardavad Põltsamaal, Mustvees, Elvas ja teistes väikehaiglates lõppeda eriarstide vastuvõtud, mis halvendab arstiabi kättesaadavust maainimestele. Vooremaa vestlusringis käsitlevad teemat, SA Mustvee Tervis juhataja Petro Babjak, Elva Haigla nõukogu esimees ja ravijuht Peeter Laasik ning Riigikogu Jõgeva-Tartumaa saadikurühma liige Aivar Kokk.
Haigekassa käesoleva aasta ravijuhtumite ostud mõjusid väikehaiglatele külma dušina, mis täpsemalt toimub?
Kokk: Haigekassa juhatuse esimehe Tanel Rossi sõnul tehti väga põhjalik tööd arstiabi geograafilise kättesaadavuse hindamisel, et tagada üle Eesti kõigile kindlustatutele tervishoiuteenused võrdsetel tingimuste. Tegelikult selle aasta alguses väljakuulutatud uus konkurss eriarstiabi teenusepakkujate valik aastateks 2014-2018, viib teenuse inimestest oluliselt kaugemale. Uue konkursi tingimuste järgi ei saa osta haigekassa eriarsti teenust haiglatelt, kus näiteks kirurgil või kurgu-, nina- ja kõrvaarstil on väiksem koormus kui 0,5 kohta. See tähendab, et Põltsamaa, Mustvee, Elva ja teised väikehaiglad ei saa konkureerida eriarsti ravijuhtude tellimusele, sest enamusjuhtudel nendes haiglates erialaarsti vastuvõtul ei käi nii palju haigeid. . Minul tekib aga küsimus, et kui tunnustatud arst võtab neljal päeval vastu Tartus ja ta sõidab kord nädalas Mustveesse vastuvõtule, siis kas ta kaotab Tartust välja sõites oma oskused ära või mis juhtub, et ta haigekassa meelest väikeses kohas inimesi ravida ei või?
Ühelgi väikehaiglal pole pakkuda eriarstidele täiskoormust ja praegu on arstide liikumisega tagatud see, et arstiteenus on ka väikelinnades inimestele kättesaadav.
Kuidas haiglates olukord arstidega on? Kas jätkub arste ja tööd neile?
Babjak: Meil on kõik arstid olemas. Muidugi on probleem, et Mustvees jääb rahvast vähemaks, kuid aastas teeb kirurg meil 500-600 vastuvõttu – arstid käivad Tartust ja Põltsamaalt.
Kokk: Eesti riigile on kasulikum, kui need arstid teevad vastuvõtte ka suurtest keskustest väljaspool, selle asemel, et sõita ära Soome. Riik peab jääma inimeste juurde, mitte taas kord kohustama inimesi teenuse järele sõitma. Haigekassa jaoks siin rahalist vahet pole, kas arst võtab vastu Mustvees või Tartus, aga inimeste jaoks on see mitukümmend kilomeetrit edasi-tagasi sõitmist pluss ajaline ja rahaline kulu.
Ei saa ka väita, et väikestes haiglates oleks eriarsti ravijuhtumeid väga vähe. Põltsamaal peaks kirurgias olema aastas 1969 haigusjuhtu, et saada poole kohaga leping, aga eelmisel aastal oli 1200 haigusjuhtu. Nina-, kurgu- ja kõrvaarstil peaks juhtumeid olema 1688, mullu oli 600. Tegelikult on see päris suur hulk inimesi, kes teenust vajavad.
Laasik: Haigekassa ei arvesta maapiirkondadega, vaid tendents on ambulatoorse töö koondamisel keskustesse. Jõgeva ja Tartu maakonnas soovitakse kõik koondada Tartusse, arvestamata piirkondlike eripäradega. Eelmise valiku ajal olid väiksed kohad eraldi piirkonnad , mis soodustas neis kohtades arsti vastuvõttude säilimist. Koondumine toimub tegelikult ka Harjumaal, kus kõik tahetakse koondada Tallinnasse.
Babjak: Jõgeva maakonnas peaksid inimesed hakkama eriarsti juurde käima Jõgeva haiglasse, aga tegelikult liiguvad paljud Mustveest hoopis Tartusse, sest bussiühendus Tartuga on parem. Kokkuvõttes toob see inimesele kaasa suure ajakulu, sest arsti juures käimisele kulub sisuliselt terve päev, terve tööpäev. Kas see on normaalne?
Kokk: Kui minna Tartusse arsti juurde, siis tuleb arvestada ka kolm kuud või pikema järjekorraga. Maakonnas saab aga arsti juurde üldjuhul samal päeval, kui on eriarsti vastuvõtt.. Järelikult arstiabi kättesaadavus inimese jaoks halveneb. Haigekassa sellest aga mingit kasu või kokkuhoidu ei saa. Haigekassas lihtsalt arvatakse, et arstiabi keskustesse koondades on võimalik pakkuda kvaliteetsemat arstiabi.
Kui vaadata haigekassa bilanssi, siis aastas jääb täitmata kaks protsenti lepingute kogumahust ehk siis haigekassa pakub rohkem ravivõimalusi, kui haiglad suudavad ära kasutada. Väikehaiglate eriarstiteenuste kogumahud samas moodustavad haigekassa eelarvest ainult pool protsenti.
Minu meelest tuleks anda väikehaiglatele eriarstiabi teenuse turg vabaks – ravitakse nii palju kui juhtumeid on ja haigekassa juhtude arvu suhtes ettekirjutusi ei tee. Rahaliselt ei oleks see haigekassale mingi küsimus. Pealegi on eriarstiabi teenus Eestis nagunii vaba – kui inimene tahab Tartusse arsti juurde tulla, siis ta ka saab sinna juba praegu minna. Kui väikehaiglad enam arste ei leia, siis on muidugi teine lugu.
Laasik: Küsimus on selles, kui palju poole kohaga või sellest väiksema koormusega töötamine sisuliselt ravi kvaliteeti riivab. Tegelikult töötavad Eesti arstid reeglina mitmes haiglas, kuigi nende koormus igas haiglas eraldi võetuna võib olla pool kohta või alla selle. Kui Tartu ülikooli kliinikumi arst võtab Mustvees või Elvas vastu koormusega 0,2 kohta, siis kas ta on halvem arst, kui oma põhitöökohal Tartus, kus tal on täiskoormus? Ei ole ju! Ta on ka väikses haiglas sama hea arst, kui Tartus.
Kas arstid, kes mitmes kohas töötavad, on sellise töökorraldusega rahul?
Babjak: Praegu kõik arstid sõidavad ja vastu tahtmist pole keegi tulnud. See on ka mõistlik, sest 75 protsenti kirurgi haigusjuhtumitest on tegelikult kohapeal lahendatavad ja haige ei vaja edasisaatmist. Miks me peaks selle kõik tagurpidi pöörama?
Kokk: Eriarstidel on ka erapraksised. Kui arstil on vastuvõtt kliinikumis ja selle kõrval ka erapraksises, siis on haigekassa hinnangul kõik korras, aga kui seesama arst sõidab mõnikümmend kilomeetrit eemale väikehaiglasse, siis tema oskused haigekassa loogika järgi kohe vähenevad. Teisalt on ka neid arste, kes ei tahagi enam väga suurt koormust, vaid on rahul, et saavad enne pensionile siirdumist praktiseerida. Kas tõesti peab nad kõik Soome või koju saatma?
Mis siis väikehaiglatest saab, kui eriarstid seal enam vastu ei võta?
Babjak: Kui kaob ära eriarstiabi, lähevad kinni ka röntgen ja labor, kaovad töökohad. Jäävad küll perearstid, kuid meil pole laborit ja röntgenit ainult perearstide tarbeks enam võimalik ülal pidada. See tähendab, et kui haige läheb perearsti juurde ja arst määrab talle röntgenipildi tegemise, siis tuleb selleks Jõgevale või Tartusse sõita. Kindlasti jäävad meile alles hooldusravi ja koduõendus.
Kindlasti suureneb sellise otsuse tulemusel kiirabi koormus, sest kellel on suur häda, kutsub kiirabi. Teisalt halveneb inimeste üldine tervislik seisund, sest Jõgevale või Tartusse hakatakse vähem arsti juures käima.
Vanemal inimesel on Tartusse arsti juurde minekuks tegelikult tarvis ka saatjat, kuna linn on suur, liiklus tihe, kliinikum on samuti suur hoone ja vanur satub segadusse.
Babjak: Jah, see on saatjale terve tööpäev ja rahaline kulu.
Kokk: Tallinnas ja Tartus on meil kõik hästi, aga ka maakondades suudavad omavalitsused haiglaid majandada. Miks me riigi poolt püüame seda siis takistada? Kas haigekassa soovib töötavad väikehaiglad kinni panna?
Kui riik otsustanud luua tugevad tõmbekeskused, siis tuleb ka paika panna, milliseid avalikke teenuseid tõmbekeskustes ka pakutakse. Kui seda ei tehta, siis tuleb selge häälega välja öelda, et Mustvee, Jõgeva, Põltsamaa, Elva tõmbekeskuseks on Tartu linn. See pole vale, aga olukorras, kus 75 protsenti inimestest saab palka alla riigi keskmise, ei kannata paljudel rahakott Tartu vahet sõitmist. Uues regionaalpoliitika kavas on need neli linna ju tõmbekeskused. Haigekassa peab nägema inimesi, mitte haiglaid. Kui me halvendame inimeste elutingimusi, siis on riik midagi valesti teinud.
Külalised Riigikogus
Grüne Woche
Berliinis toimuval maailma suurimal toidumessil Grüne Woche on igal aastal fookuses üks riik. Seekord on tähelepanu keskpunktis Eesti.
Eesti tänavusel stendil asuvad keskaegne restoran, Eesti toidu pood, show-köök, turismiala, kohvikud ja lasteala. Restoranis pakutakse spetsiaalselt messi jaoks kavandatud menüüd , eesti poes degusteeritakse ja müüakse messikülastajatele Eesti toitu: kalatooteid, rukkileiba, õlut, likööri ja muid alkohoolseid jooke, juustu, kohukesi, võid, jäätist, ulukiliha, lihatooteid, mett, maiustusi, mahekaupu ja mahlatooteid.
Menukamad tooted, mida Grüne Woche külastajad eriti meelsasti ostsid on vürtsikilu ja sprotid. Messil söödi tuhandeid kiluleibasid vutimunadega.
Kohtumine Eestimaa põllumajanduse suurtootjatega
Põltsamaa Ametikooli uue praktikakorpuse avamine 10.01.2014.a.
Võimuliidu saadikutest, kellest esimesed on tabelis alles 30.-31. kohal, on riigikogus kõige rohkem sõna võtnud Isamaa ja Res Publica Liitu (IRL) kuuluv Aivar Kokk
Riigikogu liikmetest on sel aastal parlamendi istungisaalis kõige rohkem sõna võtnud opositsioonilisse Keskerakonda kuuluv Mihhail Stalnuhhin.
Riigikogu statistikast selgub, et Stalnuhhin on tänavu riigikogus sõnavõtu või kõnega esinenud kokku 269 korda. Talle järgnevad sotsiaaldemokraat Eiki Nestor 212 ja keskerakondlane Tarmo Tamm 211 esinemisega.
Esikümnesse mahuvad ka sotsiaaldemokraat Indrek Saar (208 esinemist), keskerakondlased Priit Toobal (184) ja Marika Tuus-Laul (166), sotsiaaldemokraat Sven Mikser (155) ning Valeri Korb (151), Mailis Reps (149) ja Kadri Simson (147), kes kõik kuuluvad Keskerakonda.
Võimuliidu saadikutest, kellest esimesed on tabelis alles 30.-31. kohal, on riigikogus kõige rohkem sõna võtnud Isamaa ja Res Publica Liitu (IRL) kuuluv Aivar Kokk ja reformierakondlane Kaja Kallas, kes on mõlemad esinenud 53 korda.
Mõistetavalt on seni kõige vähem ehk vastavalt null ja kaks korda parlamendis esinenud reformierakondlased Tarmo Mänd ja Rein Lang, kes said riigikogu liikmeks ka alles 5. detsembril. Pikemat aega parlamendis töötanud saadikutest on vaid kolm korda sõna võtnud IRLi kuuluv Kaja Kreisman.
































