Pärast kevadist võimuvahetust Toompeal on inimestel põhjust murelik olla nii isikliku kui ühiskonna ja riigi heaolu pärast, sest võimule tulnud ajutine valitsus on asunud varasemaid kokkuleppeid hoogsalt lammutama ja üha raskem on ennustada, mida tulevik toob.
Toimunud valitsuse vahetus on näide Eestis taas pead tõstnud põhimõttelagedast politikaanlusest, kus isiklikud ja erakondlikud soovid seatakse ettepoole ühiskonna ja riigi huvidest, kus ühiskonna stabiilsus tuuakse ohvriks erakonna populaarsusreitingule.
Poliitilise spektaakli tulemusena oleme olukorras, kus valitsus on asunud varasemaid kokkuleppeid murdma. Määramatusse tulevikku on lükatud vanemapensioni kehtima hakkamine, kohalike teede rahastamine on otsustatud peapeale pöörata, uus noor haridusminister räägib üksnes sellest, kuidas enne teda on kõik valesti tehtud ning enne valimisi uhkele kulutamisele orienteerunud valitsus on ohtu seadnud Eesti rahandusliku stabiilsuse.
Ajutine valitsus võtab emapensioni
Ühe esimese asjana leppis ajutine valitsus kokku, et emapensioni jõustumine lükkub edasi kolm aastat. On nahaalne minna esmajärjekorras just eakatele mõeldud vahendite kallale. Uuringud on tõestanud, et lapsi kasvatavate vanemate pension on teistega võrreldes väiksem, kuna väikelast kasvatava vanema tööelust kõrvale jäämine avaldab negatiivset mõju tema töö staažile ja tulevase pensioni suurusele.
Just selle ebavõrdsuse kaotamiseks kehtestas IRL 2012. aastal emapensioni. Vastu võetud seadusemuudatusega makstakse alates 2015. aastast tänastele pensionit saavatele emadele aastas ühe lapse pealt ligi 60 eurot pensionilisa. Keskmiselt on pensioni saav ema kasvatanud üles kaks last, seega keskmine pensionil ema saaks 120 eurot täiendavat pensionit aastas.
Ajutine valitsus on aga eelarve aukude lappimiseks otsustanud emapensioni nendelt inimestelt ära võtta. Aga kas saame olla kindlad, et kord juba edasi lükatud seadust ei lükata taas kord edasi? See näitab Reformierakonna sõnamurdlikkust, mille maksavad kinni pensionilisast ilma jäetavad 200 000 tänast pensionäri.
Niisamuti on ajutine valitsus asunud ümber korraldama teehoiu rahastamist, mille kibedaid vilju maitseme aastate pärast. Kui praegu kohustab seadus 75 protsenti kütuseaktsiisist kulutama teede hooldamiseks ja ehitamiseks, siis valitsusel on plaan see kohustus tühistada.
See tähendab, et kui praegu on teede ehituse eelarve mingisuguse maksuga garanteeritud, siis tulevikus asendub see valitsuse tahte või selle puudumisega. Teehooldusest kaob vajalik järjepidevus, mis asendub asfaldiaukude ning põlistab tolmupilved Eestimaa väiksemate teede kõrval elavate inimeste koduaias.
Riigi reservid sulavad
Samuti on valitsus on kiiresti lahti öelnud tasakaalus riigirahanduse põhimõttest, kulutades tänavu ja tuleval aastal ära kokku kuni neljandiku varem kogutud riigireservidest ehk 327 miljonit eurot. Enne riigikogu valimiskampaaniat on ette võetud massiivne raha põletamine, mis meenutab eelmise kümnendi buumiaega. Oluline erinevus on aga selles, et kui buumiaastail valitsus suurendas reserve, siis praegu oleme buumist kaugel.
Rahandusministeeriumi poolt avaldatud kevadprognoos näitab pigem majanduse kohapeal tammumist, mitte kiirenevat kasvu.
Ettevõtjate usaldus riigi suhtes on kadumas.
Riigikassa täitmiseks on löödud kiil ka ettevõtjate ning riigi vahele. Jõuga tahetakse läbi suruda käibemaksuseaduse muutmise eelnõu, mille kohaselt nõutakse 1000 eurot ületavate tehingute deklareerimist, et vähendada maksupettuseid. Mitte ükski ettevõtete katusorganisatsioone seda eelnõud ei toeta. Tekib küsimus, miks me karistame 80 000 ettevõtet, kui me riskianalüüsi põhjal teame, et petturfirmasid on suurusjärgus 1000? Kas see on ikkagi proportsionaalne?
Loomulikult peab ka IRL väga oluliseks maksupettustega tegelemist ja oleme igati toetanud tegevusi, mille eesmärgiks on maksuaugu vähendamine.
Aga käibedeklaratsioonide eelnõu ei kanna seda eesmärki. Kas on õige panna ettevõtjatele juurde maksukoormust ühekordse kuluna 16 miljonit eurot ja jooksvate kuludena aastas 40 miljonit eurot, et saada 268-miljonilisest arvestuslikust käibemaksuaugust kätte vaid 30 miljonit eurot? Tundub, et käibemaksuseadusega kiirustavat valitsust kannustab vaid soov parandada riigieelarve positsiooni, ohverdades ettevõtjate konkurentsivõime.
Kõiki neid ohumärke vaadates on väga suur tõenäosus, et tuleva aasta märtsis valitav riigikogu ja ametisse asuv uus valitsus peab alustama inventuuriga viimaks riik tagasi mõistlikkuse rööbastele, kust meid sel kevadel maha pöörati.