Eesti meditsiin on teinud läbi suure arengu: Tartusse on kerkinud TÜ kliinikumi uus ravikompleks, mille arendamine jätkub. Kliinikumi kõrval on jätkunud ruumi ka väikestele haiglatele, kus inimestele pakutakse lihtsamat ravi, mille jaoks ei ole otstarbekas kaugemalt Tartusse sõita.
Paraku on haigekassa asunud seda tasakaalu lammutama, loobudes eriarsti teenuste tellimisest haiglatelt, kus eriarsti koormus on madalam kui 0,5 kohta. Otsust põhjendatakse levinud hinnanguga, et madala intensiivsusega töötav arst minetab oma oskused ehk piltlikult öeldes: skalpell läheb rooste.
Väikestes haiglates võtab kirurg vastu kord või paar nädalas, mis on optimaalne koormus tagamaks kohalike inimeste esmane vajadus. Haiglajuhid kinnitavad, et näiteks kirurgi poole pöördunutest saab umbes kaks kolmandikku abi kohapeal ning vaid kolmandik tuleb saata edasi järgmise astme haiglasse.
Kuna eriarsti koormus on väikehaiglas väike, praktiseerivad seal arstid, kes on täiskohaga tööl mõnes teises raviasutuses, olgu selleks siis TÜ kliinikum või erapraksis. Kindlasti ei saa aga öelda, et need arstid praktiseerivad liiga vähe ning nende oskused kipuvad seetõttu rooste minema.
Vastupidi, Eestis on arstide liikumine erinevate haiglate vahel väga levinud ning harvad pole juhtumid, kus arst ei tööta mitte üheski haiglas täiskohaga, vaid näiteks kahes-kolmes haiglas poole kohaga. Variante on erinevaid, sõltudes sellest, kui suurt intensiivsust arst soovib võtta.
Arstid sõidavad
Haigekassa vaatab sellest praktikast aga mööda, nõudes, et eriarst peab igas haiglas olema tööl vähemalt 0,5 kohaga ja kui haigla ei suuda seda tagada, siis ta edaspidi haigekassalt tellimusi ei saa.
Arusaamatul kombel eeldab haigekassa, et kui täiskohaga TÜ kliinikumis töötav arst sõidab vastuvõttu tegema mõnda väiksemasse haiglasse, siis Tartust välja sõites tema oskused automaatselt halvenevad. Miks eeldab haigekassa, et korralikult tööga koormatud arst ei suuda just väikehaiglas oma tööga piisavalt hakkama saada?
Algkooli matemaatikast teame, et summa ei sõltu liidetavate järjekorrast. 0,3+0,2+0,5 annab kokku ühe. Oluline pole mitte see, kas arst saab oma koormuse ühest, kahest või kolmest kohast, vaid see, et arstil oleks koormus piisavalt suur, et oskusi mitte minetada.
Tallinnast vaadates on lihtne öelda, et sõitku inimesed nüüd suuremasse keskusesse. Euroopas läbitakse sel eesmärgil ju veelgi pikemaid vahemaid. Valitseb arvamus, et teenuste tsentraliseerimine toob kaasa ka kulude kokkuhoiu, efektiivsuse kasvu.
Tegelikult lükkab haigekassa oma otsusega kulud inimeste õlgadele, kellel tuleb hakata arsti juurde sõitma mitmekümne kilomeetri kaugusele. See tähendab nii täiendavat aja- kui rahakulu. Inimesel tuleb arsti juurde pääsemiseks end päevaks töölt vabaks küsida. Vanemad inimesed vajavad Tartusse sõiduks kaasa nooremat saatjat, sest suures kliinikus on lihtne pea kaotada.
Tõmbekeskus peab tõmbama
Kahjuks pole Eesti inimesed veel Euroopa jõukamate seltskonda jõudnud, et seda kõike endale lubada. Paraku toob väikehaiglatest eriarstiabi kadumine kaasa selle, et paljud inimesed loobuvad arsti juurde minekust ja nende elukvaliteet käib alla.
Riik on aktsepteerinud, et igas mandri-eesti maakonnas on lisaks maakonnakeskusele veel paar või enam tõmbekeskust. Nüüd on aeg võtta seisukoht, milliseid teenuseid üks tõmbekeskus peab inimestele pakkuma? Kas eriarstiabi kuulub nende teenuste nimekirja või mitte?
Kui riik otsustab ära, milliseid teenuseid üks tõmbekeskus peab inimestele pakkuma, siis tuleb selle nimel ka tööd teha, et need teenused saaksid seal olema. Tõmbekeskused peavad ka reaalselt tõmbama.
Praegu, Euroopa Liidu uue eelarveperioodi alguses on just paras aeg need teemad selgeks rääkida, selle asemel, et pärast jälle käsi laiutada, et iga ametkond teeb riigis oma haldusreformi.
