Kas põllumeest peaks toetama?
Võib üsna veendunult öelda, et Eesti põllumehed on Euroopa Liidu kontekstis ühed paremad majandajad, sest vaatamata väliskonkurentide suurematele otsetoetustele on meie tootjad ikkagi suutnud edukalt konkurentsis püsida. Häbenemata võib öelda, et Eesti põllumajandus on Euroopas üks edumeelsemaid.
Kui põllumees suudab ka madalate toetustega siiski edukalt hakkama saada, tekib õigustatud küsimus: miks räägitakse sellisel juhul vajadusest tootjatele senisest rohkem peale maksta? Vahest võiks üldse toetusteta läbi ajada?
Tegelikult võikski põllumajandusliku tootmise eelarvest toetamise lõpetada, ent see peaks sellisel juhul toimuma tervel siseturul ehk siis Euroopa Liidus tervikuna, mis tagaks turuosalistele võrdsed konkurentsitingimused.
Osad Eesti põllumehed seda lähenemist ka toetavad, kuid vähemalt praegu pole näha, et Euroopa Liit nähtavas tulevikus oma ühtse põllumajanduspoliitika peapeale pööraks.
Toetused on tarbija huvides.
Oluline on mõista, et põllumajandustoetused on mõeldud eeskätt tarbijate, mitte tootjate huve silmas pidades. Tootjad toodaksid oma kaupu ka ilma toetuseta, kuid siis oleksid ka toiduainete hinnad kaupluseletil trükitud hoopis suuremate numbritega. Tänu toetustele on võimalik Euroopas toota kodumaiseid toiduaineid võimalikult laiale tarbijaskonnale taskukohase hinnaga.
Seega peab Eesti põllumajanduspoliitika praegu keskenduma meile määratavate toetuste suurendamisele, mis võimaldaks eestlastel saavutada oma lääne kolleegide-konkurentidega võrdsemad võimalused turul ja tagama toidukorvi võimalikult väikese maksumuse.
See on võitlus, mida peetakse pidades silmas aastat 2014, mil algab Euroopa Liidu uus finantsperspektiiv ning rakenduvad uued toetusmäärad. 2014. aasta on mõneti ajalooline sellegi poolest, et siis ei ole Eesti riigil enam võimalik oma tootjaid lisatoetusega tagant aidata, nagu see seni on toimunud.
Ent enne tuleb üle elada aasta 2013, mille toetuste määrade osas ei ole kõik veel sugugi kindel. Teatavasti lubas Euroopa Komisjon suvel, et Eesti võib ka tuleval aastal oma eelarvest maksta põllumajandustootjatele siseriiklikke otsetoetusi, et kompenseerida vahe, mis tuleneb Euroopa Liidu madalamatest toetustest meile. Tuletan siinkohal meelde, et algse kokkuleppe kohaselt oli siseriiklike otsetoetuste maksmine alates tulevast aastast keelatud, kuid tänu põllumeeste ja põllumajandusministri heale selgitustööle Euroopa suunal lükati siseriiklike otsetoetuste maksmise keeld aasta võrra edasi.
Siseriiklik põllumajanduse toetamine on hoidnud siinset põllumajandust konkurentsivõimelisena alates 2004. aastast, mil Eesti Euroopa Liiduga ühines. Võime öelda, et see on meie suhtes ebaõiglane, ent see on siiski olnud lahend, kuidas tagada meie tootjatele vähegi võrdsemad tingimused võrreldes lääne konkurentidega, kes saavad võrreldes meie põllumeestega keskmiselt üle kahe korra kõrgemaid toetusi. (Euroopa Liidu keskmine otsetoetuste tase on tänasel päeval 280 eurot hektarile, Eestis põllumehed saavad 117 eurot hektari kohta)
Riigikogu peab Eesti põllumehele käe ulatama.
Kuna lisatoetuse ehk nn top-up toetuse maksmine pole olnud Eestile kohustus, vaid õigus, siis on igal sügisel toimunud selle eelarverea asjus poliitiline diskussioon. On neid, kes näeksid parema meelega, et siseriiklikku otsetoetust ei makstaks, kuid seni on nad jäänud vähemusse.
Riigikogu maaelukomisjoni aseesimehena tean, kui vajalik on siseriikliku toetuse maksmise jätkamine. Hea on teada, et seda meelt on ka meie fraktsioon Riigikogus ja põllumajandusminister valitsuses. IRLi hinnangul tuleb siseriikliku otsetoetuse maksmist ka tuleval aastal jätkata ning planeerida selleks riigieelarvesse 25 miljonit eurot.
Me oleme seda toetust maksnud igal Euroopa Liidus veedetud aastal ehk siis ka nendel aastatel, mil riigieelarvet tuli tugevalt kärpida. Eesti põllumajandustootmise hea käekäik on olnud riigi prioriteet ja oleks arusaamatu, kui see tuleval aastal enam nii poleks.
Nagu eespool öeldud, suudaksid meie põllumehed hakkama saada ka igasuguste toetusteta, ent praegusel juhul asetaks riik nad omapoolse toeta jättes konkurentidega võrreldes veelgi halvemasse seisu. Vaevalt saab see meie soov olla.
Mis juhtub, kui jätaksime tuleval aastal siseriikliku toetuse maksmata? Raske on ennustada, mis juhtuks ühe või teise konkreetse farmi või taluga, sest ettevõtete majanduslik seis on erinev. Laias plaanis satuksid aga raskustesse eeskätt väiksemad tootmisüksused, kes on turu muutustest kergemini haavatavad. Samas kannaksid kahju ka suuremad tootjad, kellel seetõttu ei jätkuks jõudu, et turult lahkuvaid väiketootjaid kokku osta. Tulemuseks on väliskapitali üha suurenev sissevool tootmisharusse, mida oleme harjunud eestlaste pärisosaks pidama.
Arvan, et need 25 miljonit eurot, mis mõistagi on suur summa, on samas väike raha, kui kaalul on paljude Eesti talupidamiste elu ja surm.