Kategooria arhiiv: Kategooriata

Riigikogu peab Eesti põllumehele käe ulatama.

Avaldatud

 

Kas põllumeest peaks toetama?

Võib üsna veendunult öelda, et Eesti põllumehed on Euroopa Liidu kontekstis ühed paremad majandajad, sest vaatamata väliskonkurentide suurematele otsetoetustele on meie tootjad ikkagi suutnud edukalt konkurentsis püsida. Häbenemata võib öelda, et Eesti põllumajandus on Euroopas üks edumeelsemaid.

Kui põllumees suudab ka madalate toetustega siiski edukalt hakkama saada, tekib õigustatud küsimus: miks räägitakse sellisel juhul vajadusest tootjatele senisest rohkem peale maksta? Vahest võiks üldse toetusteta läbi ajada?

Tegelikult võikski põllumajandusliku tootmise eelarvest toetamise lõpetada, ent see peaks sellisel juhul toimuma tervel siseturul ehk siis Euroopa Liidus tervikuna, mis tagaks turuosalistele võrdsed konkurentsitingimused.

Osad Eesti põllumehed seda lähenemist ka toetavad, kuid vähemalt praegu pole näha, et Euroopa Liit nähtavas tulevikus oma ühtse põllumajanduspoliitika peapeale pööraks.

Toetused on tarbija huvides.

Oluline on mõista, et põllumajandustoetused on mõeldud eeskätt tarbijate, mitte tootjate huve silmas pidades. Tootjad toodaksid oma kaupu ka ilma toetuseta, kuid siis oleksid ka toiduainete hinnad kaupluseletil trükitud hoopis suuremate numbritega. Tänu toetustele on võimalik Euroopas toota kodumaiseid toiduaineid võimalikult laiale tarbijaskonnale taskukohase hinnaga.

Seega peab Eesti põllumajanduspoliitika praegu keskenduma meile määratavate toetuste suurendamisele, mis võimaldaks eestlastel saavutada oma lääne kolleegide-konkurentidega võrdsemad võimalused turul ja tagama toidukorvi võimalikult väikese maksumuse.

See on võitlus, mida peetakse pidades silmas aastat 2014, mil algab Euroopa Liidu uus finantsperspektiiv ning rakenduvad uued toetusmäärad. 2014. aasta on mõneti ajalooline sellegi poolest, et siis ei ole Eesti riigil enam võimalik oma tootjaid lisatoetusega tagant aidata, nagu see seni on toimunud.

Ent enne tuleb üle elada aasta 2013, mille toetuste määrade osas ei ole kõik veel sugugi kindel. Teatavasti lubas Euroopa Komisjon suvel, et Eesti võib ka tuleval aastal oma eelarvest maksta põllumajandustootjatele siseriiklikke otsetoetusi, et kompenseerida vahe, mis tuleneb Euroopa Liidu madalamatest toetustest meile. Tuletan siinkohal meelde, et algse kokkuleppe kohaselt oli siseriiklike otsetoetuste maksmine alates tulevast aastast keelatud, kuid tänu põllumeeste ja põllumajandusministri heale selgitustööle Euroopa suunal lükati siseriiklike otsetoetuste maksmise keeld aasta võrra edasi.

Siseriiklik põllumajanduse toetamine on hoidnud siinset põllumajandust konkurentsivõimelisena alates 2004. aastast, mil Eesti Euroopa Liiduga ühines. Võime öelda, et see on meie suhtes ebaõiglane, ent see on siiski olnud lahend, kuidas tagada meie tootjatele vähegi võrdsemad tingimused võrreldes lääne konkurentidega, kes saavad võrreldes meie põllumeestega keskmiselt üle kahe korra kõrgemaid toetusi. (Euroopa Liidu keskmine otsetoetuste tase on tänasel päeval 280 eurot hektarile, Eestis põllumehed saavad 117 eurot hektari kohta)

Riigikogu peab Eesti põllumehele käe ulatama.

Kuna lisatoetuse ehk nn top-up toetuse maksmine pole olnud Eestile kohustus, vaid õigus, siis on igal sügisel toimunud selle eelarverea asjus poliitiline diskussioon. On neid, kes näeksid parema meelega, et siseriiklikku otsetoetust ei makstaks, kuid seni on nad jäänud vähemusse.

Riigikogu maaelukomisjoni aseesimehena tean, kui vajalik on siseriikliku toetuse maksmise jätkamine. Hea on teada, et seda meelt on ka meie fraktsioon Riigikogus ja põllumajandusminister valitsuses. IRLi hinnangul tuleb siseriikliku otsetoetuse maksmist ka tuleval aastal jätkata ning planeerida selleks riigieelarvesse 25 miljonit eurot.

Me oleme seda toetust maksnud igal Euroopa Liidus veedetud aastal ehk siis ka nendel aastatel, mil riigieelarvet tuli tugevalt kärpida. Eesti põllumajandustootmise hea käekäik on olnud riigi prioriteet ja oleks arusaamatu, kui see tuleval aastal enam nii poleks.

Nagu eespool öeldud, suudaksid meie põllumehed hakkama saada ka igasuguste toetusteta, ent praegusel juhul asetaks riik nad omapoolse toeta jättes konkurentidega võrreldes veelgi halvemasse seisu. Vaevalt saab see meie soov olla.

Mis juhtub, kui jätaksime tuleval aastal siseriikliku toetuse maksmata? Raske on ennustada, mis juhtuks ühe või teise konkreetse farmi või taluga, sest ettevõtete majanduslik seis on erinev. Laias plaanis satuksid aga raskustesse eeskätt väiksemad tootmisüksused, kes on turu muutustest kergemini haavatavad. Samas kannaksid kahju ka suuremad tootjad, kellel seetõttu ei jätkuks jõudu, et turult lahkuvaid väiketootjaid kokku osta. Tulemuseks on väliskapitali üha suurenev sissevool tootmisharusse, mida oleme harjunud eestlaste pärisosaks pidama.

Arvan, et need 25 miljonit eurot, mis mõistagi on suur summa, on samas väike raha, kui kaalul on paljude Eesti talupidamiste elu ja surm.

Perede turvalisema tuleviku poole

Avaldatud

Eesti perepoliitika peamine eesmärk on tagada terves riigis võimalikult head tingimused selleks, et lastest sirguksid täisväärtuslikud kodanikud, kes võtavad oma vanematelt teatepulga üle. Riigikogu menetlusse jõudnud vanemapensioni seaduse eelnõu on järgmine samm selle eesmärgi saavutamiseks.
Riigi perepoliitika all oleme üldjuhul harjunud silmas pidama toetuste ja teenuste paketti, mille riik ja kohalikud omavalitsused on perede majandusliku toimetuleku tagamiseks kokku pannud. Sel moel rahasse ümber arvestatuna on justkui lihtne mõõta, kas riigi kulutused perepoliitikale on teiste eraldistega võrreldes suured, piisavad või vähesed.
Näiteks käesoleva aasta riigieelarvest moodustavad peretoetused rohkem kui neli protsenti ehk 273 miljonit eurot. Võrreldes mullusega on toetuste üldsumma püsinud samal tasemel.
Tegelikult ei anna üksnes peretoetuste eelarverida Eesti perepoliitikast adekvaatset ülevaadet. Perepoliitika on kaugelt laiem mõiste, kui üks sotsiaalministeeriumi eelarverida. Meetmed perede parema toimetuleku tagamiseks ulatuvad üle ühe ministeeriumi vastutusala.
Laiem vaade perepoliitikale
Perepoliitika on kesksel kohal meie riigi, rahvuse, keele ja kultuuri säilitamisel ja arendamisel. Ühelt poolt võib see tunduda küll suurte sõnade tegemisena, kuid see tõesti ongi nii. Perekond on ühiskonna algrakuke ja tema tugevusest või nõrkusest sõltub see, kuidas meie riigil kokkuvõttes läheb. Ka Eesti vabariigi põhiseaduses on öeldud, et perekond on rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena on riigi kaitse all.
See tähendab, et seadusloomes tuleb iga otsuse puhul hinnata, kuidas üks või teine Eesti elukorralduse muutus mõjutab perede käekäiku. Üksikotsused peavad harmoneeruma tervikpildiga.
Aasta tagasi moodustatud valitsusliit on teinud mitu olulist otsust, mis pealtnäha ei liigitu perepoliitilisteks, kuid mis vastavasse konteksti panduna aitavad kaasa perede olukorra paranemisele.
Näiteks eelmisel aastal otsustas riigikogu IRLi ettepanekul, et inimeste kodualuse maa eest maamaksu kasseerimine tuleb lõpetada. Kriitikud on öelnud, et rahaline võit maamaksu kadumisest on osadele peredele küllaltki marginaalne ja abi sellest nagu ei olekski. Võimalik, et mõnedele perede puhul nii ongi. Kui aga pere saab maksu kadumise tõttu ülejääva raha eest lapsele näiteks talvesaapadki osta, ei saa öelda, et abi on kasutult väike.
Nagu öeldud, tuleb riigipoolseid meetmeid näha õiges kontekstis ja summeeritult. Ei ole olemas üht ja ainust õiget otsust, mis kõigile ja korraga õnne õuele toob. Küll on aga võimalik rakendada mitmeid meetmeid, mis omavahelises koosmõjus teevad meie inimeste elujärje paremaks.
Nii parandab perede majanduslikku olukorda tunduvalt ka tasuta kõrgharidus. Täna tasuvad pooled tudengid ise oma kõrghariduse eest, 2013 aasta sügisest ei pea nende pered enam haridusele minevaid suuri kulutusi tegema. Tudengid peavad lihtsalt oma koolitööd korralikult tegema. Sellega tagab riik senisest suurema juurdepääsu kõrgharidusele ka neile noortele, kes elavad majanduslikult kasinates tingimustes. Haridus on kallis, kuid selle kõrge hind ei saa olla argument, et osades peredes sirguvad lapsed jääksid sellest ilma ainuüksi põhjusel, et perel ei jätkunud laste koolitamiseks piisavalt raha.
Vanemapensioniga väärtustab riik laste kasvatamist.
Nagu näha, pole kodualuse maamaksu kaotamine pelgalt maksupoliitiline ega tasuta kõrgharidus üksnes hariduspoliitiline, vaid laiemas plaanis on need perepoliitilised otsused.
Sarnaselt võib perepoliitika meetmete alla liigitada ka riigikokku jõudnud vanemapensioni seaduse eelnõu, mille abil tähtsustab riik lapsevanemaks olemist.
Eelnõu kohaselt hakkab riik tegema 2013. aastal ja hiljem sündinud lapse ühele vanemale lisamakseid tema II pensionisambasse. Lisamakse suurus on neli protsenti keskmiselt töötasult ja seda makstakse kuni lapse kolme aastaseks saamiseni. Näiteks kui laps sünnib 2013. aasta alguses, teeb riik kolme aasta jooksul ühe vanema pensionifondi kokku umbes 1134 euro suuruse makse. Oluline on ka teada, et II pensionisammas on päritav.
Vanemale, kelle laps on sündinud ajavahemikus 31. detsember 1980 – 31. detsember 2012, makstakse esimese pensionisamba pensionilisa kahe aastahinde vääringus 2013. ja 2014. aastal ning ühe aastahinde vääringus 2015. aastal. Vanem saab seega aastas ühe lapse pealt lisaks 184,8 eurot pensioni, kahe lapse pealt 369,6 eurot j.n.e.
Kui vanemal on kaks last,
siis lisandub talle aasta üks pension lisaks,
ehk riik maksab 13 pensioni aastas lisaks.
Enne 2013. aastat sündinud lapse vanemale makstakse alates 2015. aastast juurde ühe aastahinde vääringus pensionilisa, mis 2015. aastal on 5,1 eurot kuus.
Seadus on planeeritud jõustada kahes etapis: järgmisel aastal hakatakse maksma täiendava kogumispensioni makset ja kahe aastahinde suurust pensionilisa ning 2015. aastal hakatakse maksma täiendavat ühe aastahinde suurust pensionilisa.

Riik kompenseerib vanema tulevase pensioni võimalikku vähenemist lapse kasvatamise tõttu.
Esmapilgul vaadates ei paista ka vanemapension perepoliitikaga kuidagi seotud olevat, sest kui pensioniga käes, siis on lapsed juba suured ja elavad oma elu. Teisalt kui tavaliselt on lastega kodus emad, kaotab vanemapensioni rakendamine praegu valitseva ebaõigluse, kus lapsega kodus oldud aeg on naistele pensioniarvestuses n-ö kadunud aastad. Nii võrdsustuvad pensionid ka meeste pensionitega, sest ema töö peab saama tunnustatud, mitte karistatud.