Halduskorraldus vajab uut mõtestamist
Haldusreformi on Eestis püütud läbi viia juba rohkem kui kümmekond aastat, kuid poliitilise kokkuleppe puudumise tõttu ei ole ettevõtmist edu saatnud. Vahepeal on elu omasoodu läinud, mistõttu ei pruugi eelmise kümnendi alguses tehtud reformikavad nüüdisaega enam sobidagi.
Mõneti on see ju isegi hea, et haldusreformiga nii palju aega on kulunud. Kümnekonna aasta jooksul, mil reformi vajadusest on kord kõvema, siis jälle vaiksema häälega räägitud, on saanud hulk mõtteid settida, mis võimaldab kiirustamisega kaasneda võivaid vigu vältida.
Raske on öelda, mis olnuks praegu teisiti, kui 2001. aastal oleks omavalitsuste sundliitmine läbi viidud. Optimistid usuvad, et omavalitsused oleksid tänu sellele tugevamad ja suudaksid pakkuda oma elanikele paremat avalikku teenust. Pessimistid jällegi on seisukohal, et kiirustatud valdade ühendamine oleks ääremaastumist veelgi kiirendanud.
Kokkuvõttes ei saa me seda iialgi teada ja see polegi tähtis. Oluline on hoopis omavalitsuste praegune seis ja nende väljavaated.
Vaatamata 2000ndate keskpaiga majandusbuumile ja selle jooksul tehtud suurtele investeeringutele omavalitsuste sotsiaalsesse taristusse seisab enamik valdu silmitsi rahvastiku vähenemisega.
Avaliku teenuse kättesaadavus on häiritud
Inimeste koondumine suurematesse keskustesse on loonud paradokssaalse olukorra, kus avaliku teenuse osutamine on häiritud nii nendes omavalitsustes, kust inimesed lahkuvad, kui ka nendes, kuhu nad kolivad.
Kui ühel pool halveneb avaliku teenuse kvaliteet inimeste lahkumisest tuleneva tulumaksulaekumise vähenemise tõttu, siis skaala teises otsas olevad omavalitsused ei suuda nii kiiresti suurendada avaliku teenuse mahtu, kui elanikkonna pealekasv eeldab.
Sellises olukorras tuleb riigil valida tee, kuidas avaliku teenuse pakkumisega edasi minna. Võimalusi on kaks: suurendada toetust nendele omavalitsustele, kuhu inimesed massiliselt kolivad, et seal oleks võimalik luua kiiresti eluks vajalik sotsiaalne taristu või jätkata praegusel põhimõttel, et avalik teenus on võimalikult hästi kättesaadavus üle riigi.
Esimene valik oleks kõige lihtsam ja efektiivsem. Riik teataks avalikult, et nendes ja nendes Eesti piirkondades ei ole avalik teenus kättesaadav ja seal elamine on n-ö inimese enda risk. Mahajäänud (maha jäetud) kohtades ei ole ega saa olema lasteaedu, koole, toimivat ühistransporti, esmaabi ega päästeteenust… Seevastu oleks aga arenenud piirkondades avalikud teenused esmaklassilised.
Kas see vastab meie ettekujutusele Eestimaast? Ilmselt mitte. Soovime ju näha oma maad sellisena, kus kõik piirkonnad elavad – kes paremini, kes vaesemalt, aga ikkagi elavad. Seega ei jää muud üle, kui jätkata avaliku teenuse osutamist põhimõttel, et see peab olema tagatud kõikjal Eestis.
Uus sisu halduskorraldusele
Mida see tegelikult tähendab? Kindlasti mitte seda, et riik suurendab valimatult kulutusi avalikule teenusele ja muudab selle ebaefektiivseks. Tegelikult tähendab see Eesti halduskorralduse uut lahtimõtestamist ning kohandamist muutunud oludele. See on möödapääsmatu.
Eesti praegused 15 maakonda on 20 iseseisvusaasta jooksul tõestanud oma elujõulisust. Maakond on üks tähtsamaid tahke, mille järgi inimene end määratleb. Kuigi maakondade suurus on rahva arvu aluseks võttes üsna varieeruv, on iga maakond eesotsas oma keskusega eraldi võttes arvestatav majanduslik üksus.
Maakond peakski olema Eesti uue regionaalhalduskorralduse alus. Koos 2017. aasta kohalike valimistega võiksid maakonnad võtta üle omavalitsuse ülesanded ja õigused. See ei tähenda, et praegused vallad kaoskid kaduvikku. Tänastest valdadest, kui nad vahepeal ei otsusta ühineda, saaksid reformi tulemusel osavallad.
See tähendab sisuliselt kahetasandilse omavalitsuse teket, kus üks osa otsusest langetatakse maakonna ja teine osa osavalla tasandil, sõltuvalt sellest, kuidas on üht või teist valdakonda mõistlik korraldada. Osavalla ülesandeks võiks näiteks olla sotsiaalhoolekande küsimuste lahendamine, et see toimuks inimesele võimalikult lähedal. Osavallal peaks olema ka vallavanem, kes oleks lüli kohaliku elaniku ja maakonnakeskuses asuva omavalitsuse vahel. Millised ametnikud täpselt osavallas tööle jääksid, sõltuks kohalikust eripärast ja vajadusest.
Seevastu näiteks arstiabi, hariduse, ühistranspordi ja mitme teise suurema valdkonna korraldamine võiks käia maakondlikul tasandil. Maakondlik kohalik omavalitsus oleks võimalik komplekteerida parimate spetsialistidega, kes teenindaksid inimesi nii maakonna keskuses kui ka korraldaksid vastuvõtte osavaldades.
Riigipoolset kontrolli maakondliku omavalitsuse otsuste üle jääks tegema tänane maasekretär oma bürooga, ent maavalitsus lõpetaks praegusel kujul tegevuse.
Tänaste maavalitsuste asemele tuleks luua riigi regionaalsed esindused eesotsas maavanemaga. Kui suured need regioonid võiksid olla, on eraldi teema, kuid selle juhiks oleva maavanemaga tuleks kooskõlastada kõik tähtsamad otsused, mida riik regioonis planeerib. Puudutagu see siis päästeteenistust, politseid, piirivalvet jne.
See looks olukorra, kus erinevad riigiametid peaksid oma struktuurimuutuste läbiviimisel arvestama rohkem kohalike oludega.
Välja pakutud lahendus ei tekita juurde uut bürokraatiat ega suurenda riigi halduskoormust. Küll muudaks selle ellurakendamine paljude otsuste tegemise lihtsamaks ja, mis peamine, võimaldaks ka edaspidi saada inimestel kvaliteetset avalikku teenust.