Eesti perepoliitika peamine eesmärk on tagada terves riigis võimalikult head tingimused selleks, et lastest sirguksid täisväärtuslikud kodanikud, kes võtavad oma vanematelt teatepulga üle. Riigikogu menetlusse jõudnud vanemapensioni seaduse eelnõu on järgmine samm selle eesmärgi saavutamiseks. Loe edasi
Kaevikusõda peab muutuma koostööks
Riigikogu maaelukomisjoni aseesimees ja Jõgeva endine maavanem Aivar Kokk kirjutab, et 2017. aastaks võiks Eesti maakonnad muuta maakondlikeks omavalitsusteks, kus senistest valdadest saaksid osavallad, ning luua praeguste maavalitsuste asemel regioonidesse reaalset võimu omavad riigi piirkondlikud esindused.
Sõltumata sellest, kas nimetada Eesti regionaalhalduse ümberkorraldamist haldusreformiks või riigireformiks, on vajadus muudatuste järele Eesti haldusstruktuuris muutunud üha selgemaks. Justiitsministri algatatud täiendav diskussioon sel teemal on tervitatav.
Regionaalse haldustemaatika käsitlemine on tihtipeale takerdunud küsimuse taha, kes kaotab. Olgu selleks ühendatavad väikevallad või koondatavad maavanemad, ikka tõuseb reformikava ümber toimuva arutelu keskmesse küsimus, kes peab lahkuma. Kuna aga inimloomus on kord juba selline, et keegi vabatahtlikult lahkuda ei soovi, on tulemuseks kaevikusõda, kus üksteise poole pillutakse ohtralt verbaalseid granaate. Otsustavat läbimurret ei saavuta keegi.
Muutuste käimatõmbavaks jõuks on teadmine, et vanaviisi edasi minna pole võimalik. Kui see olukord on teadvustatud, muutub ka vaidlus konstruktiivseks ja hakatakse otsima lahendusi, mitte õigustusi. Nagu näha, pole regionaalse haldustemaatikaga seni kuigi kaugele jõutud. Ju siis on vanaviisi veel võimalik hakkama saada. Ent kui kaua?
Meie omavalitsuste ja maavalitsuste süsteem on jäänud toppama eelmisse sajandisse, kuigi vahepeal on aeg kiiresti edasi läinud. Maakondades ning regioonides laiemalt on paljud asjad liikunud isevooluteed, mis paraku pole olnud tihti parim lahendus. Nii on enamik Eesti ametkondi jaganud riigi oma parema äranägemise järgi neljaks piirkonnaks ilma, et kohalikel inimestel ja võimuesindajatel oleks olnud selles osas mingit kaasarääkimisõigust. Et niinimetatud ametkondliku või hiiliva haldusreformi viljad pole alati kõige paremad, sellele viitas oma aastapäevakõnes ka president Toomas Hendrik Ilves. Samuti on haldusreformi vajadust korduvalt rõhutanud riigikontrolör, õiguskantsler, OECD. Jüri Raidla on olukorda, kus suur osa Eesti väikestest omavalitsustest ei suuda oma inimestele avalikke teenuseid kvaliteetselt osutada, nimetanud põhiseadusvastaseks.
Olevik näitab, et täna on võib-olla isegi viimane aeg keskenduda tulevikule. Mõelda sellele, kuidas korraldada Eesti regionaalne haldussüsteem selliseks, et oleks tagatud avaliku teenuse kättesaadavus, selle efektiivsus ja kestlikkus.
Maakond kui regionaalse halduskorralduse süda
Taasiseseisvumisjärgsete aastate jooksul on Eesti praegused 15 maakonda tõestanud oma elujõulisust. Maakond on määrav inimese identiteedi kujundaja ja seejuures tihtipeale palju olulisem kui omavalitsus (kindlasti mitte alati). Sestap on maakonna kui iseseisva üksuse tugevdamine vajalik.
Minu nägemus on, et maakond peaks olema Eesti uue regionaalhalduskorralduse aluseks. Koos 2017. aasta kohalike valimistega võiksid maakonnad võtta üle omavalitsuse ülesanded ja õigused. See ei tähenda, et praegused vallad kaoksid kaduvikku. Tänastest valdadest, kui nad vahepeal ei otsusta ühineda, saaksid reformi tulemusel niinimetatud osavallad.
See looks olukorra, kus üks osa otsusest langetatakse suurvalla ja teine osa osavalla tasandil, sõltuvalt sellest, kuidas on üht või teist valdkonda mõistlik korraldada. Osavalla ülesandeks peaks kindlasti jääma sotsiaalhoolekande küsimuste lahendamine, lasteaiad, algkoolid, heakord ja nii edasi. Need on teenused, mille kättesaadavus peaks olema inimesele võimalikult lähedal. Peale sotsiaaltöötaja peaks igal osavallal olema ka vallavanem, vallasekretär. Nemad oleksid lüli kohaliku elaniku ja maakonnakeskuses asuva omavalitsuse vahel. Millised ametnikud veel peaksid osavallas tööle jääma, sõltuks kohalikust eripärast ja vajadusest.
Seevastu näiteks arstiabi, põhi- ja gümnaasiumihariduse, ühistranspordi, ehitus- ja planeerimisküsimused ning mitme teise suurema valdkonna korraldamine võiks käia maakondlikul ehk suurvalla tasandil. Maakondlik kohalik omavalitsus oleks võimalik komplekteerida parimate spetsialistidega, kes teenindaksid inimesi nii maakonna keskuses kui ka korraldaksid vastuvõtte osavaldades. Kindlasti ei tohiks seada eesmärki, et uued suurvallad on täpselt tänaste maakondade piires. Siin tuleks vaadata ikka, kus on tõmbekeskused ja millised piirkonnad jäävad selle tõmbekeskuse tagalateks.
2017. aastal toimuvatel kohalike volikogude valimistel peaks jääma mandaadid seniste omavalitsuste piiridesse. See kindlustaks, et igast piirkonnast oleks esindaja volikogus. Et vallavanemale anda tugevam mandaat, võiks vallavanem olla valitud otse rahva poolt, siis ei peaks ta tõmblema poliitika tuultes. Osavallavanema määraks uus valitav volikogu, kuid sama piirkonna saadikutel peaks olema vetoõigus ka esimese kahe kandidaadi puhul. Tegu on sama süsteemiga, mida kasutati maavanema määramisel, kui vetoõigus oli kohalike omavalitsuste liidul. Riigipoolset kontrolli maakondliku omavalitsuse otsuste üle jääks tegema tänane maasekretär oma bürooga, ent maavalitsus lõpetaks praegusel kujul tegevuse, sest nende funktsioonid võtaks üle uus omavalitsus.
Praegustel maavanematel, kes ju nime poolest võiksid või peaksid olema maakonna juhid, pole tegelikult selliseid volitusi. Nad peaksid seaduse järgi tagama maakonna tasakaalustatud arengu, ent vahendeid ei ole neile selleks antud. Kohalikud omavalitsused jällegi osutavad mitmeid avalikke teenuseid, mida oleks mõistlik korraldada maakondlikult, kuid mida ühel või teisel põhjusel ei tehta. Kui ühistranspordi ja tervishoiu korraldamine on Eestis maakonnapõhine, siis samahästi võiks maakonnapõhiselt korraldada ka näiteks gümnaasiumiharidust, tee-ehitust, jäätmekäitlust.
Kuidas täpselt toimuks teenuste jagunemine maakondliku ja osaomavalitsuse vahel, sõltuks kohalikust kokkuleppest. Miks mitte panna maakondades käima omavalitsuse teenusbussid, mis regulaarselt tooks külasse vajalikud ametnikud, nii nagu täna tuuakse külasse posti- ja pangateenused.
Maavalitsuste asemele riigi regionaalsed esindused
Maakondliku omavalitsuse sünni korral lõpetaksid maavalitsused praegusel kujul oma töö ja selle poolt pakutavad teenused liiguksid valdavas osas maakondliku omavalitsuse pädevusse. See aga ei tähenda, et riik kaotaks piirkondades oma esindatuse. Vastupidi: seda peab tugevdama.
Tänase 15 maavalitsuse asemele tuleks luua riigi regionaalsed esindused eesotsas maavanemaga. Kas neid regioone on Eestis neli-viis, rohkem või vähem, tuleb riigil kiirelt otsustada. Oluline on see, et piirkonna juhil oleks reaalne võim ja õigus rääkida valitsuses kaasa piirkonna jaoks tähtsate otsuste tegemisel. Maavanemaga tuleks kooskõlastada kõik tähtsamad otsused, mida riik regioonis planeerib. See looks olukorra, kus ministeeriumid ja riigiametid peaksid oma struktuurimuutuste läbiviimisel arvestama rohkem kohalike oludega, kohaliku regioonijuhi seisukohtadega. Viis aastat peaks olema piisav aeg, et need lahendused ellu viia ja samas ka võimaldama tänastel ametnikel teha otsuseid, kuidas ja kus nad näevad ennast viie aasta pärast.
Välja pakutud lahendus ei tekita juurde uut bürokraatiat ega suurenda riigi halduskoormust. Küll muudaks selle ellurakendamine paljude otsuste tegemise lihtsamaks ja mis peamine – võimaldaks ka edaspidi saada inimestel kvaliteetset avalikku teenust.
Heategevuskontsert Maarja-Magdaleena kirikus
Esines C-jam
Raamatukogu töötajad 31.05.12 Jõunes ja Riigikogus
Perede turvalisema tuleviku poole
Eesti perepoliitika peamine eesmärk on tagada terves riigis võimalikult head tingimused selleks, et lastest sirguksid täisväärtuslikud kodanikud, kes võtavad oma vanematelt teatepulga üle. Riigikogu menetlusse jõudnud vanemapensioni seaduse eelnõu on järgmine samm selle eesmärgi saavutamiseks.
Riigi perepoliitika all oleme üldjuhul harjunud silmas pidama toetuste ja teenuste paketti, mille riik ja kohalikud omavalitsused on perede majandusliku toimetuleku tagamiseks kokku pannud. Sel moel rahasse ümber arvestatuna on justkui lihtne mõõta, kas riigi kulutused perepoliitikale on teiste eraldistega võrreldes suured, piisavad või vähesed.
Näiteks käesoleva aasta riigieelarvest moodustavad peretoetused rohkem kui neli protsenti ehk 273 miljonit eurot. Võrreldes mullusega on toetuste üldsumma püsinud samal tasemel.
Tegelikult ei anna üksnes peretoetuste eelarverida Eesti perepoliitikast adekvaatset ülevaadet. Perepoliitika on kaugelt laiem mõiste, kui üks sotsiaalministeeriumi eelarverida. Meetmed perede parema toimetuleku tagamiseks ulatuvad üle ühe ministeeriumi vastutusala.
Laiem vaade perepoliitikale
Perepoliitika on kesksel kohal meie riigi, rahvuse, keele ja kultuuri säilitamisel ja arendamisel. Ühelt poolt võib see tunduda küll suurte sõnade tegemisena, kuid see tõesti ongi nii. Perekond on ühiskonna algrakuke ja tema tugevusest või nõrkusest sõltub see, kuidas meie riigil kokkuvõttes läheb. Ka Eesti vabariigi põhiseaduses on öeldud, et perekond on rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena on riigi kaitse all.
See tähendab, et seadusloomes tuleb iga otsuse puhul hinnata, kuidas üks või teine Eesti elukorralduse muutus mõjutab perede käekäiku. Üksikotsused peavad harmoneeruma tervikpildiga.
Aasta tagasi moodustatud valitsusliit on teinud mitu olulist otsust, mis pealtnäha ei liigitu perepoliitilisteks, kuid mis vastavasse konteksti panduna aitavad kaasa perede olukorra paranemisele.
Näiteks eelmisel aastal otsustas riigikogu IRLi ettepanekul, et inimeste kodualuse maa eest maamaksu kasseerimine tuleb lõpetada. Kriitikud on öelnud, et rahaline võit maamaksu kadumisest on osadele peredele küllaltki marginaalne ja abi sellest nagu ei olekski. Võimalik, et mõnedele perede puhul nii ongi. Kui aga pere saab maksu kadumise tõttu ülejääva raha eest lapsele näiteks talvesaapadki osta, ei saa öelda, et abi on kasutult väike.
Nagu öeldud, tuleb riigipoolseid meetmeid näha õiges kontekstis ja summeeritult. Ei ole olemas üht ja ainust õiget otsust, mis kõigile ja korraga õnne õuele toob. Küll on aga võimalik rakendada mitmeid meetmeid, mis omavahelises koosmõjus teevad meie inimeste elujärje paremaks.
Nii parandab perede majanduslikku olukorda tunduvalt ka tasuta kõrgharidus. Täna tasuvad pooled tudengid ise oma kõrghariduse eest, 2013 aasta sügisest ei pea nende pered enam haridusele minevaid suuri kulutusi tegema. Tudengid peavad lihtsalt oma koolitööd korralikult tegema. Sellega tagab riik senisest suurema juurdepääsu kõrgharidusele ka neile noortele, kes elavad majanduslikult kasinates tingimustes. Haridus on kallis, kuid selle kõrge hind ei saa olla argument, et osades peredes sirguvad lapsed jääksid sellest ilma ainuüksi põhjusel, et perel ei jätkunud laste koolitamiseks piisavalt raha.
Vanemapensioniga väärtustab riik laste kasvatamist.
Nagu näha, pole kodualuse maamaksu kaotamine pelgalt maksupoliitiline ega tasuta kõrgharidus üksnes hariduspoliitiline, vaid laiemas plaanis on need perepoliitilised otsused.
Sarnaselt võib perepoliitika meetmete alla liigitada ka riigikokku jõudnud vanemapensioni seaduse eelnõu, mille abil tähtsustab riik lapsevanemaks olemist.
Eelnõu kohaselt hakkab riik tegema 2013. aastal ja hiljem sündinud lapse ühele vanemale lisamakseid tema II pensionisambasse. Lisamakse suurus on neli protsenti keskmiselt töötasult ja seda makstakse kuni lapse kolme aastaseks saamiseni. Näiteks kui laps sünnib 2013. aasta alguses, teeb riik kolme aasta jooksul ühe vanema pensionifondi kokku umbes 1134 euro suuruse makse. Oluline on ka teada, et II pensionisammas on päritav.
Vanemale, kelle laps on sündinud ajavahemikus 31. detsember 1980 – 31. detsember 2012, makstakse esimese pensionisamba pensionilisa kahe aastahinde vääringus 2013. ja 2014. aastal ning ühe aastahinde vääringus 2015. aastal. Vanem saab seega aastas ühe lapse pealt lisaks 184,8 eurot pensioni, kahe lapse pealt 369,6 eurot j.n.e.
Kui vanemal on kaks last,
siis lisandub talle aasta üks pension lisaks,
ehk riik maksab 13 pensioni aastas lisaks.
Enne 2013. aastat sündinud lapse vanemale makstakse alates 2015. aastast juurde ühe aastahinde vääringus pensionilisa, mis 2015. aastal on 5,1 eurot kuus.
Seadus on planeeritud jõustada kahes etapis: järgmisel aastal hakatakse maksma täiendava kogumispensioni makset ja kahe aastahinde suurust pensionilisa ning 2015. aastal hakatakse maksma täiendavat ühe aastahinde suurust pensionilisa.
Riik kompenseerib vanema tulevase pensioni võimalikku vähenemist lapse kasvatamise tõttu.
Esmapilgul vaadates ei paista ka vanemapension perepoliitikaga kuidagi seotud olevat, sest kui pensioniga käes, siis on lapsed juba suured ja elavad oma elu. Teisalt kui tavaliselt on lastega kodus emad, kaotab vanemapensioni rakendamine praegu valitseva ebaõigluse, kus lapsega kodus oldud aeg on naistele pensioniarvestuses n-ö kadunud aastad. Nii võrdsustuvad pensionid ka meeste pensionitega, sest ema töö peab saama tunnustatud, mitte karistatud.
Maaelu teemal ettekanneRiigikogus 12.01.2012
Head riigikogu liikmed ja külalised.
Meil kõigil on oma suhe Eesti maaellu, enamusel meist kindlasti positiivne, läbi erinevate emotsioonide.
Iga piirkonna areng sõltub selle inimkapitali kvantiteedist ja kvaliteedist. Meie maaelu üks kriitilisemaid probleeme on rahvaarvu vähenemine ja rahvastiku vananemine. Lisaks sellele süvendab maapiirkondades majanduslike ja sotsiaalseid probleeme rahvastiku ebaühtlane regionaalne paiknemine. See on kaasa toonud kulukama teenuste pakkumise kohapeal ning halvendanud paljude piirkondade majanduslikku konkurentsivõimet.
Me soovime Eesti rahvuse ja kultuuri säilimist, seega peab riik kõigis otsustes, sealhulgas riigieelarve jaotamisel, garanteerima kvaliteetse elu võimaluse ka maapiirkondades . Kogu ühiskond peab mõistma selle küsimuse olulisust. Ning kogu poliitika peab soosima neid väärtuseid, mis võimaldavad meid rahva ja kultuurina püsima jääda.
Meie igapäevased otsused peavad olema sellised, et me saaksime pärandada laste-lastele ja nende lastele oma maa ja riigi, kus saab rääkida emakeeles. Riik peab olema mõistev, küllaldaselt paindlik ja hooliv, et märgata ja aidata Eesti erinevaid piirkondi. See on eelduseks, et maaelu ei hääbu.
Põllumajandusel on traditsiooniliselt olnud maaelus väga oluline ja kandev roll. Tänased tugevad maalised piirkonnad on sellised, kus põllumajanduslikku tegevust on olulisel määral, tootmine on integreeritud kogu toiduainetetööstusega ja kohalik majandus on mitmekesine. Alates aastast 2002 on olnud Eesti põllumajanduse kõige olulisemaks liikumapanevaks jõuks ELiga liitumine ning sellega kaasnenud ELi ühise põllumajanduspoliitika rakendamine. Tehnoloogiate areng on vabastanud osa seni põllumajanduses hõivatud tööjõudu, kes on leidnud rakendust töötlevas tööstuses, teenindussfääris ning info- ja kommunikatsiooni valdkondades.
See on kaasa aidanud teiste majandusharude kasvule, aga ka linnastumisele.
—-
Euroopa Liidu põllumajanduse otsetoetused tuleb võrdsustada järgmise finantsperioodi jooksul ja see ei tohi toimuda investeeringuteks ja innovatsiooniks kavandatavate maaelu arengutoetuste vähendamise arvelt. Me soovime Euroopa Liidus võrdset kohtlemist põllumajandustoetuste osas, IRL peab vajalikus säilitada ka Eesti riigipoolne rahastamine põllumajandussektorile vähemalt senises mahus. Nii suudame tagada Eesti põllumajanduse konkurentsi- ja ekspordivõime ning meie maapiirkondade jätkusuutliku arengu.
Kool ja õpetaja on maa soolad. Mis saab edasi? Laste arv väheneb ja õpilasi ei jätku enam kõigile koolidele. Lasteaiad ja algkoolid peavad jääma võimalikult kodude lähedale. Tuleb kõrvale jätta emotsioonid ja vaadata tõele näkku, kõikide põhikoolide ja gümnaasiumite jaoks lapsi ei jätku.
Aeg on omavalitsustel ühise laua taha istuda ja teha otsused: Mis kool , kuhu jääb? Kuidas lahendada lastele tasuta transport, huvihariduse kättesaadavus ja õpilaskoha võimalus. See lahendus peab olema kompaktne, arvestades tänase noore õppimisvajadusi. Et andekad noored, kelle vanemad ei saa eesti keskmist palka, peavad saama ka võimaluse õppida kõrgkoolis. Meie saalis on juba toimunud tasuta kõrghariduse seaduse esimene lugemine. See on üks oluline samm, et me ei pea oma kodu valima vaid palganumbri järgi, vaid võime ka nautida maaelu, mitte kartes, et seetõttu, meie laste tulevik kuidagigi kannataks.
Üks maaelu võtmeküsimusi on haldusteema : Kuidas edasi minna? Aeg on oma eriarvamused kõrvele lükata, alustada diskussiooni ning otsida paremaid lahendusi maaelu elavdamiseks. Tänased omavalitsused on kindlasti piirkonna kompetentsikeskused, sõltumata kui suured või väikesed nad on. Me peame aruteludes selgelt paika panema milliseid funktsioone keegi täidab. Olgu selleks siis külaselts, vallavalitsus, OVL, maavalitsus või riigi erinevad struktuurid. Ma arvan, et ühiskond on tänaseks valmis nendel teemadel selge ja kõva häälega arutlema ja lahendusi otsima. Kas meie siin saalis oleme selleks valmis? Loodan, et jah, sest täna ei konkureeri enam omavalitsused omavahel vaid me konkureerime naaberriikidega, kelle elatustase on kõrgem meie omast. Me peame tunnistama, et me ei osanud karta seda, et meie tööjõust nii palju kolib teistesse heaoluriikidesse. Et neid inimesi tagasi tuua, peame me looma ka oma kodumaal tunduvalt paremad võimalused
Maapiirkondade hääbumise protsess aina süveneb ja see ei ole vaid Eesti probleem.
Õnneks on maapiirkondades väga palju töökaid ja tublisid inimesi, väga paljudel on ilusad maakodud, inimesed hoiavad oma kodukohta . Palju on neid aktiviste, kes jäärapäiselt veavad kultuuri- ja seltsielu maapiirkondades. Samuti väärivad aplausi need maapiirkondade ettevõtjad, kes kõigi kiuste ei ole oma ettevõtte uksi kinni pannud ja pakuvad tööd neile, kes ei ole veel linnadesse ja piiri taha putkanud.
Inimeste suurenenud mobiilsus ja kaasaegsed kommunikatsioonivahendid loovad üha uusi võimalusi. Kaugused minetavad tähtsuse ja tekivad uued suhtlemisvõrgustikud. Rohkem ja rohkem tekib kaugtöövõimalusi. Riik on viimastel aastatel investeerinud ….
Ühistransport, uued rongid, teedevõrk interneti lairiba projekt, erinevad struktuurfondid ja El toetusmeetmed, kaugtöökohad
Lõpetuseks soovin tänada kõiki esimese maaelu arengu aruande koostajaid. Maaelu on väga oluline valdkond, mis väärib pidevat tähelepanu ja diskussiooni. Loodan, et selliste maaelu aruannete koostamine muutub igaaastaseks.
Emapension – uus tahk perepoliitikas
Eesti rahvaarvu jätkuv kahanemine on kurb fakt, mille peamised põhjused on teada – madal loomlik iive ning väljaränne. Mida saame selle heaks teha, et eestimaalasi jälle rohkem oleks?
Eelolev rahvaloendus annab täpseima võimaliku ülevaate rahvastiku olukorrast. Statistikaameti vahendusel teame praegu, et viimase kahe kümnendi jooksul on ainult ühel aastal olnud Eesti loomulik iive positiivne – 2010. aastal, 35 inimese võrra.
Enne eelmist aastat vähenes 19 aasta jooksul Eesti rahvastik ainuüksi negatiivse iibe tõttu tervelt 82 238 inimese võrra. Seda on päris mitme Eesti väikelinna jagu.
Mööda ei saa vaadata viimastel aastatel toimunud töörändest, mis on Eestimaalt võõrsile leiba teenima meelitanud kümneid tuhandeid inimesi. Kas võime olla kindlad, et nad kõik tulevad tagasi?
Probleemid tekivad alati kiiremini, kui neile lahendused leitakse. Pealegi ei piisa ühe suure probleemi lahendamiseks ühest ja ainsast meetmest, vaid välja tuleb nuputada mitmekesine lahenduste pakett.
Eesti erakonnad on ühisel arusaamal, et ühiskond peab väärtustama perekonda ja laste saamist-kasvatamist, lapsevanemaks olemist. Igal parteil on selleks omad ettepanekud, kuidas oleks riigi poolt seda kõige mõistlikum teha.
Meil kehtib ühetaoline lapsetoetus, mitmed peretoetused, vanemahüvitis, mis on peamiselt keskendunud lapse kasvatamisele tema varases nooruses või kuni täisealiseks saamiseni. See kõik on vajalik, kuid tänini on kahe silma vahele jäänud ebavõrdsust tekitav olukord, kus last kodus kasvatav vanem saab tulevikus seetõttu ka väiksemat pensioni, kui need, kellel lapsi pole.
Mida rohkem on emal lapsi, seda rohkem on ta tööst eemal ja seega kaotab ta rohkem ka tulevases pensionis. See ei ole just õiglane.
Sestap seadis IRL eesmärgiks ebavõrdsus kaotada ning seada Eestis sisse emapension. Emapension ei ole imerelv, mis garanteerib meile jätkuvalt positiivse iibe, ega too tagasi ka Eestist lahkunud noored, kuid see on järjekordne samm muutmaks ühiskond perekesksemaks ja laste kasvatamist soosivamaks.
Mis on emapension? See on täiesti ainulaadne pensionilisa, mille arvutamisel võetakse aluseks väikelapse eest hoolitsemisele kulunud aeg kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni. Riik hakkab selle perioodi eest, mille vanem veedab kodus last kasvatades, maksma vanema teise pensionisambasse neli protsenti lisa keskmiselt sotsiaalmaksuga maksustatavalt töötasult.
Valitsusliidus heakskiidu saanud eelnõu kohaselt hakatakse seda arvestust pidama 2013. aastal ja hiljem sündinud laste vanemate puhul. Aastatel 1991-2012 sündinud laste vanemad ning ka 2013 ja hiljem sündinud lapsevanemad, kes pole liitunud kohustusliku kogumispensioniga, hakkavad juurde saama kolme aastahinde vääringus pensionit ehk pealt 13 eurot kuus.
Näiteks kahe lapse korral võib lapsevanem arvestada aastas 13 pensioniga! Enne 1991. aastat sündinud laste vanemad saavad juurde ühe aastahinde vääringus pensioni ehk 4,3 eurot kuus.
Emapensioni seadustamisega annab ühiskond selge signaali, et tähtis pole
ainult laste kasvatamine, vaid ka nende vanemate heaolu ja kindlustunne.
Ühiskond oskab laste kasvatamiseks kulutatud energiat hinnata. Me väärtustame lapsevanemaks olemist ajal, kui lapsed on väikesed ning ka siis, kui nende vanemad vajavad ühiskonnalt tuge. See on meie ühiskonnamudel – väike ja kokkuhoidlik. Kokku hoides ja teineteist aidates oleme saanud jagu paljudest muredest, küllap leiame nõnda lahenduse ka rahvaarvu vähenemise peatamiseks.
Heategevuskontsert Põltsamaa kirikus
Esines Mait Maltis poegadega
Tartumaa IRL juhatuse valimistel
Ettekanne Riigikogus
Lugupeetud juhataja head kolleegid
Järgmise aasta riigieelarve eelnõu I lugemine on jõudnud lõpusirgele. On algamas vilgas arutelu, kas valitsuse poolt üleantud järgmise aasta eelarves on arvestatud kõiki olulisi eluvaldkondi ja nende vajadusi. Meie ees ootavad otsused, millistes eluvaldkondades on järgmisel aastal oodata suuremat edasiminekut ja millistes tuleb seda veel oodata.
On päris mitu punkti, mille üle rõõmu tunda, eriti kui arvestada majanduslikku keskkonda, kus Eesti tuleval aastal viibib. Ainuüksi see, et riigi kulutused järgmisel aastal suurenevad, on Euroopa üldise avalike kulutuste kärpimise taustal positiivne fakt. Tänu vastutustundlikule eelarvepoliitikale saame meie, erinevalt suurest osast muust Euroopast, seda endale reaalselt ka lubada. Teisalt ei ole kulutuste suurendamine eesmärk omaette, vaid tuleb hästi järele mõelda, mida me soovime tehtavate väljaminekutega saavutada.
Mul on siiralt hea meel, et kohalikud omavalitsused võivad järgmisel aastal arvestada investeeringute kasvuga valla- ja linnateedesse
Tegemist on pikemaajalise protsessiga, milles väljendub mitte ainult Riigikogu koalitsiooni, vaid ka opositsiooni tahe.
Leppisime 2011. aastal Riigikogu kõiki fraktsioone hõlmavas omavalitsuste ja regionaalpoliitika toetusrühma ümarlauas kokku, et kütuseaktsiisist tee-ehitusse minevatest summadest tuleb kümnendik eraldada omavalitsustele teede korrashoiuks.
Kui veel eelmisel aastal oli see protsent viis, siis tänavu 6,5 ja vastavalt riigieelarve projektile tõuseb omavalistuste teedele eraldatava raha osakaal järgmisel aastal kümne protsendini. Rahas tähendab see vahendite 60-protsendist tõusu 29,3 miljonile eurole. See võimaldab valdadel suurendada mustkattega sõiduteid ja maakonnakeskustes uuendada auklikke tänavakatteid.
Head riigikoguliikmed, meie ülesanne on, et me tasandaksime ebavõrdsust.
Täna, Riigikogu juhatusele üleantud avalduse eelnõul olevad 63 toetusallkirja näitab, et parteideülene kokkulepe valitseb ka Eesti põllumeeste toetamise asjus, kes on Euroopa Liidu ühtsest põllumajanduspoliitikast tuleneva ebavõrdsuse tõttu sunnitud ka järgmisel aastal läbi ajama oluliselt väiksema toetusrahaga, kui nende konkurendid mujal Euroopas. Jutt käib siseriiklikust otsetoetusest, mida on eelarve eelnõus ette nähtud eraldada 24,3 miljonit eurot ja mis peaks tasandama Euroopa Liidu ebavõrdse toetustepoliitika tagajärgi Eestis.
Me ei tea, millised näevad välja Euroopa Liidu ühtse põllumajanduspoliitika toetused aastal 2014, mil algab uus eelarveperspektiiv. Keegi ei tea, sest seda pole veel otsustatud. Ent vähemalt tuleval aastal, mil riigil on veel võimalik oma põllumehi ebavõrdses konkurentsiolukorras toetada, me ka teeme seda.
Kaalul pole tegelikult ei rohkem ega vähem, kui Eesti kapitalil põhineva põllumajandustootmise eksistents. Pole saladus, et erinevatel põhjustel raskustesse sattunud Eestimaa põllumajandusettevõtted, on meil müüdud välismaalastele, kelle stardipositsioon on tänu nende kodumaal makstavatele toetustele siin parem.
IRL pole välisinvesteeringute vastu, kuid me oleme ka kodumaise kapitali poolt. Oleme selle poolt, et äris, kaasa arvatud põllumajanduses, oleks turuosalistele tagatud võrdsed võimalused. See tähendab, et kui Euroopa Liit ei suuda tagada meie põllumeestele turul võrdseid tingimusi, peame tegema seda ise, kuni saame.
Oluline signaal pensionäridele on, et pensionid kasvavad.
See punkt riigieelarve eelnõus, ei tohiks samuti erinevate erakondade vahel vastuolusid tekitada. Järgmisel aastal aset leidev pensionide tõus on keskmiselt 5 protsenti. See tõus aitab kaasa pensionäridel võidelda viimase aja elukalliduse kasvuga .
Ennustan, et opositsioon hakkab koalitsiooni pensionide tõusu teemal hurjutama, nõudes nende veel suuremat kasvu. Selline retoorika käib poliitilise võitluse juurde. Ent samas teeb see ka kurvaks, sest tegelikult on opositsioonipoliitikuil suurepäraselt teada, milline on majanduslik keskkond, milles me järgmisel aastal elame ja millised on Eesti riigi võimalused.
Head kolleegid!
Tuleb tähele panna, et kuigi praegust valitsust on sarjatud kokkuhoiu ja kärpimise pärast, on tuleva aasta eelarve defitsiidis (0,7 protsenti SKPst) jätkuvalt. Tegelikult elab ka Eesti riik praegu üle oma võimete ja kulutab rohkem, kui maksudena kogub. Mis juhtub siis, kui see praktika kontrolli alt väljub, näeme praegu Kreekas ja Hispaanias, kus valitsus on sunnitud ka pensione kärpima, mida õnneks Eestis pole juhtunud.
Mul on hea meel, et järgmise aasta prioriteediks on ka õpetajate, päästjate, kaitseväelaste, politseinike ja meditsiinitöötajate palgatõus ning riigisektoris suureneb solidaarselt palgafond 4,4%. Oluline on ka, et töötuskindlustuse makse väheneb 3%-le.
Mul on hea meel tõdeda, et uue aasta riigieelarve teeb võimalikuks selle, et järgmise aasta sügisest , koos tasuta kõrghariduse reformi rakendumisega, eraldatakse eelarvest vajaduspõhiste õppetoetuste jaoks täiendavad 3,6 miljon eurot ning usun, et mõne aastaga tõuseb õppetoetuste maht riigieelarvest võrreldes tänavusega kahekordseks. Oluline on teada, et tulevast sügisest saame maksta kolmandikule tudengitest 135 euro suurust toetusraha kuus.
Lisaks sellele jõustub järgmisest aastast vanemapension, suurenevad lastetoetused.
Koduomanikele on aga heaks uudiseks, et tulevast aastast kaob kodualune maamaks, mis jätab koduomanikele kätte täiendavad 13 miljon eurot. Samuti eraldab riik täiendavad 10 miljonit eurot kortermajade soojustamiseks. Ei maksa unustada, et korralikult soojustatud korteris on kokkuhoid küttearvetelt kuni 50%.