Tänase arutelu teemaks oli Eesti regionaalpoliitika ja selle üks olulisemaid teemasid: kiire ühendus Eestimaa erinevate tõmbekeskustega.
Kui kogu Euroopa tegeleb raudteeinfrastruktuuri arendamisega, siis selles osas oleme me ühed viimased. Sõiduaeg tänase infrastruktuuri seisukorra ja piirkiirustega ei ole konkurentsivõimeline. Mida selleks teha, et ühendused erinevate piirkondade vahel oleksid kiiremad ja turvalisemad? Üheks lahendusteeks on kindlasti kiire reisirongiliiklus. Kui täna on Eesti raudteel piirkiiruseks 120km/h ja tegelikult enamuses teelõikudes on see tunduvalt madalam, siis tuleks lähiaastatel ehitada ja renoveerida raudteeinfrastruktuur vähemalt piirkiirusele 160km/h. Uuest aastast alustavad Eestimaal sõitmist uued diiselrongid, aga raudtee olukord ei luba vahemaade ajalisele lühendamisele. Usun, et me suudame juba järgmisel aastal alustada eelprojekti ettevalmistamisega, et EL rahade avamisel võime julgelt öelda, et Tartust tulevasse Ülemiste transpordikeskusesse jõuame 80-90 minutiga.
Tallinn-Tartu uue rööpapaari ehituse poolt räägib vaieldamatu fakt, et investeeringu kasusaajateks on Eesti kaks suuremat linna koos tagamaaga, kus elab enamik Eesti inimesi. Seega kui rääkida selle investeeringu mõjust, siis on raske leida mõnda teist taristuprojekti, kus reaalseid kasusaajaid võiks rohkem olla.
Nagu öeldud, ei oleks see pelgalt Tartu ja Tallinna linna projekt, vaid investeeringust lõikaksid kasu ka Lõuna- ja Kesk-Eesti inimesed.