Taavi Rõivase juhitav valitsus tõestab veenvalt kui kahjulikud on riigile lühiajalised, üksnes valimiskampaaniale keskendunud valitsusliidud, sest sellest maha jääva segaduse koristamine nõuab hiljem kõigi suurt pingutust
Kahtlemata on igal valitsusel õigus viia ellu oma poliitikat. Kui selleks on valimistel saadud laiapõhjaline mandaat ja kokku lepitud realistlik tegevuskava, on kõik hästi. Paraku pole praegusel valitsusel ei seda ega teist.
On üksnes pime ja kõikeallutav soov paisata segamini eelmis(t)e valitsuste poolt saavutatu ning purjetada populismi tuules riigikogu valimiskampaaniasse. Kahtlemata on sellisel käitumusel tagajärjed, mille mõju avaldub alles aastate pärast.
Majandus- ja taristuminister Urve Palo pehmelt öeldes konarlik avang Estonian Air’is jätkus avalikkusele arusaamatu praamipoliitikaga, kus päevapealt tehti 180-kraadine pööre tagasi. Lisaks on minister Palo heakskiidu saanud ka plaan vähendada järgmisel aastal väikeste riigiteede rahastamist 25 miljoni euro ehk kümnendiku võrra.
Samuti on võimuliit surunud seaduseks eelnõu, millega valitsus ütles lahti kohustusest investeerida kolm neljandikku kütuseaktsiisi rahast teede korrashoidu. Selle asemele oleme saanud suhteliselt libiseva lubaduse teed korras hoida.
Olukorras, kus võimule saanud valitsus hakkas kohe teedesse planeeritud investeeringuid kärpima, on sellist juttu raske uskuma jääda.
Kokkuvõtvalt tuleb nentida, et sellist lammutamist pole riigile sedavõrd olulises valdkonnas, nagu taristu, juba ammu nähtud.
Ühendusteed on Eesti elusooned
Eesti regionaalse arengu seisukohalt on kahtlemata kõige olulisem riiki hõlmavate ja välisilmaga ühendavate korralike ühenduste olemasolu. Need on maanteed, raudtee, veeteed, õhuteed, infoteed.
Olulised on nii suured riiki läbivad peateed kui ka väiksemad, piirkondliku või maakondliku tähtsusega sõiduteed. Kuigi minister Palo annab võidukalt teada, et omavalitsustele järgmisel aastal eraldatavat teehoiuraha ei vähendata, on see lihtsalt puru silma ajamine olukorras, kus tegelikult vähendatakse riigile kuuluvate väikeste teede rahastamist.
Inimesele, kes päevast-päeva oma toimepiirkonnas liikleb, pole väga suurt vahet, kellele avalik tee kuulub, vaid ta ootab võimalikult head kvaliteeti ning selles on valitsus otsustanud minna järeleandmiste teele.
See on vildakas poliitika olukorras, kus me rajame üle Eesti riigigümnaasiume, mis peaksid hakkama õpilasi koondama. Riigigümnaasiumide edukuse vaieldamatuks eelduseks on hästitoimiv kohalik teevõrk ning ühistransport.
Samuti on see kriitilise tähtsusega maakonna- ja toimekeskustele, kuhu inimesed igapäevaselt tööle sõidavad. Kui soovime säilitada Eesti kaugemates kohtades aastaringse asustuse, on heade ühendusteede olemasolu möödapääsmatult vajalik.
Paraku või mitte, kuid meil pole võimalik linnastumisele kätt ette panna. Ka lähemates heaoluriikides, nagu Soome ja Rootsi toimub linnastumine sõltumata mõlema riigi jõupingutustest.
Ka Eestis ei ole mõtet peaga vastu seina joosta, vaid töötada välja oma regionaalarengu mudel. Eesti on väike ja kompaktne riik, kus heade ühenduste olemasolu korral ei peaks me rääkima ääremaastumisest.
Meil tuleb leppida paratamatusega, et töökohad luuakse valdavalt linnades, kuid riigi kohus on võimaldada inimestel juurdepääs nendele.
See realistlik tulevikuperspektiiv muudab hädavajalikuks riigi jätkuvad investeeringud Eesti ühendusvõrgustikku. Eesti elusooned tuleb hoida korras ega lasta neil ummistuda! Arstid teavad väga hästi, mis on ummistuste tulemuseks.
