Haigekassa käesoleva aasta ravijuhtumite ostud mõjusid väikehaiglatele külma dušina, mis täpsemalt toimub?

Kokk: Haigekassa juhatuse esimehe Tanel Rossi sõnul tehti väga põhjalik tööd arstiabi geograafilise kättesaadavuse hindamisel, et tagada üle Eesti kõigile kindlustatutele tervishoiuteenused võrdsetel tingimuste. Tegelikult selle aasta alguses väljakuulutatud uus konkurss eriarstiabi teenusepakkujate valik aastateks 2014-2018, viib teenuse inimestest oluliselt kaugemale. Uue konkursi tingimuste järgi ei saa osta haigekassa eriarsti teenust haiglatelt, kus näiteks kirurgil või kurgu-, nina- ja kõrvaarstil on väiksem koormus kui 0,5 kohta. See tähendab, et Põltsamaa, Mustvee, Elva ja teised väikehaiglad ei saa konkureerida eriarsti ravijuhtude tellimusele, sest enamusjuhtudel nendes haiglates erialaarsti vastuvõtul ei käi nii palju haigeid. . Minul tekib aga küsimus, et kui tunnustatud arst võtab neljal päeval vastu Tartus ja ta sõidab kord nädalas Mustveesse vastuvõtule, siis kas ta kaotab Tartust välja sõites oma oskused ära või mis juhtub, et ta haigekassa meelest väikeses kohas inimesi ravida ei või?
Ühelgi väikehaiglal pole pakkuda eriarstidele täiskoormust ja praegu on arstide liikumisega tagatud see, et arstiteenus on ka väikelinnades inimestele kättesaadav.
Kuidas haiglates olukord arstidega on? Kas jätkub arste ja tööd neile?
Babjak: Meil on kõik arstid olemas. Muidugi on probleem, et Mustvees jääb rahvast vähemaks, kuid aastas teeb kirurg meil 500-600 vastuvõttu – arstid käivad Tartust ja Põltsamaalt.
Kokk: Eesti riigile on kasulikum, kui need arstid teevad vastuvõtte ka suurtest keskustest väljaspool, selle asemel, et sõita ära Soome. Riik peab jääma inimeste juurde, mitte taas kord kohustama inimesi teenuse järele sõitma. Haigekassa jaoks siin rahalist vahet pole, kas arst võtab vastu Mustvees või Tartus, aga inimeste jaoks on see mitukümmend kilomeetrit edasi-tagasi sõitmist pluss ajaline ja rahaline kulu.
Ei saa ka väita, et väikestes haiglates oleks eriarsti ravijuhtumeid väga vähe. Põltsamaal peaks kirurgias olema aastas 1969 haigusjuhtu, et saada poole kohaga leping, aga eelmisel aastal oli 1200 haigusjuhtu. Nina-, kurgu- ja kõrvaarstil peaks juhtumeid olema 1688, mullu oli 600. Tegelikult on see päris suur hulk inimesi, kes teenust vajavad.
Laasik: Haigekassa ei arvesta maapiirkondadega, vaid tendents on ambulatoorse töö koondamisel keskustesse. Jõgeva ja Tartu maakonnas soovitakse kõik koondada Tartusse, arvestamata piirkondlike eripäradega. Eelmise valiku ajal olid väiksed kohad eraldi piirkonnad , mis soodustas neis kohtades arsti vastuvõttude säilimist. Koondumine toimub tegelikult ka Harjumaal, kus kõik tahetakse koondada Tallinnasse.
Babjak: Jõgeva maakonnas peaksid inimesed hakkama eriarsti juurde käima Jõgeva haiglasse, aga tegelikult liiguvad paljud Mustveest hoopis Tartusse, sest bussiühendus Tartuga on parem. Kokkuvõttes toob see inimesele kaasa suure ajakulu, sest arsti juures käimisele kulub sisuliselt terve päev, terve tööpäev. Kas see on normaalne?
Kokk: Kui minna Tartusse arsti juurde, siis tuleb arvestada ka kolm kuud või pikema järjekorraga. Maakonnas saab aga arsti juurde üldjuhul samal päeval, kui on eriarsti vastuvõtt.. Järelikult arstiabi kättesaadavus inimese jaoks halveneb. Haigekassa sellest aga mingit kasu või kokkuhoidu ei saa. Haigekassas lihtsalt arvatakse, et arstiabi keskustesse koondades on võimalik pakkuda kvaliteetsemat arstiabi.
Kui vaadata haigekassa bilanssi, siis aastas jääb täitmata kaks protsenti lepingute kogumahust ehk siis haigekassa pakub rohkem ravivõimalusi, kui haiglad suudavad ära kasutada. Väikehaiglate eriarstiteenuste kogumahud samas moodustavad haigekassa eelarvest ainult pool protsenti.
Minu meelest tuleks anda väikehaiglatele eriarstiabi teenuse turg vabaks – ravitakse nii palju kui juhtumeid on ja haigekassa juhtude arvu suhtes ettekirjutusi ei tee. Rahaliselt ei oleks see haigekassale mingi küsimus. Pealegi on eriarstiabi teenus Eestis nagunii vaba – kui inimene tahab Tartusse arsti juurde tulla, siis ta ka saab sinna juba praegu minna. Kui väikehaiglad enam arste ei leia, siis on muidugi teine lugu.
Laasik: Küsimus on selles, kui palju poole kohaga või sellest väiksema koormusega töötamine sisuliselt ravi kvaliteeti riivab. Tegelikult töötavad Eesti arstid reeglina mitmes haiglas, kuigi nende koormus igas haiglas eraldi võetuna võib olla pool kohta või alla selle. Kui Tartu ülikooli kliinikumi arst võtab Mustvees või Elvas vastu koormusega 0,2 kohta, siis kas ta on halvem arst, kui oma põhitöökohal Tartus, kus tal on täiskoormus? Ei ole ju! Ta on ka väikses haiglas sama hea arst, kui Tartus.
Kas arstid, kes mitmes kohas töötavad, on sellise töökorraldusega rahul?
Babjak: Praegu kõik arstid sõidavad ja vastu tahtmist pole keegi tulnud. See on ka mõistlik, sest 75 protsenti kirurgi haigusjuhtumitest on tegelikult kohapeal lahendatavad ja haige ei vaja edasisaatmist. Miks me peaks selle kõik tagurpidi pöörama?
Kokk: Eriarstidel on ka erapraksised. Kui arstil on vastuvõtt kliinikumis ja selle kõrval ka erapraksises, siis on haigekassa hinnangul kõik korras, aga kui seesama arst sõidab mõnikümmend kilomeetrit eemale väikehaiglasse, siis tema oskused haigekassa loogika järgi kohe vähenevad. Teisalt on ka neid arste, kes ei tahagi enam väga suurt koormust, vaid on rahul, et saavad enne pensionile siirdumist praktiseerida. Kas tõesti peab nad kõik Soome või koju saatma?
Mis siis väikehaiglatest saab, kui eriarstid seal enam vastu ei võta?
Babjak: Kui kaob ära eriarstiabi, lähevad kinni ka röntgen ja labor, kaovad töökohad. Jäävad küll perearstid, kuid meil pole laborit ja röntgenit ainult perearstide tarbeks enam võimalik ülal pidada. See tähendab, et kui haige läheb perearsti juurde ja arst määrab talle röntgenipildi tegemise, siis tuleb selleks Jõgevale või Tartusse sõita. Kindlasti jäävad meile alles hooldusravi ja koduõendus.
Kindlasti suureneb sellise otsuse tulemusel kiirabi koormus, sest kellel on suur häda, kutsub kiirabi. Teisalt halveneb inimeste üldine tervislik seisund, sest Jõgevale või Tartusse hakatakse vähem arsti juures käima.
Vanemal inimesel on Tartusse arsti juurde minekuks tegelikult tarvis ka saatjat, kuna linn on suur, liiklus tihe, kliinikum on samuti suur hoone ja vanur satub segadusse.
Babjak: Jah, see on saatjale terve tööpäev ja rahaline kulu.
Kokk: Tallinnas ja Tartus on meil kõik hästi, aga ka maakondades suudavad omavalitsused haiglaid majandada. Miks me riigi poolt püüame seda siis takistada? Kas haigekassa soovib töötavad väikehaiglad kinni panna?
Kui riik otsustanud luua tugevad tõmbekeskused, siis tuleb ka paika panna, milliseid avalikke teenuseid tõmbekeskustes ka pakutakse. Kui seda ei tehta, siis tuleb selge häälega välja öelda, et Mustvee, Jõgeva, Põltsamaa, Elva tõmbekeskuseks on Tartu linn. See pole vale, aga olukorras, kus 75 protsenti inimestest saab palka alla riigi keskmise, ei kannata paljudel rahakott Tartu vahet sõitmist. Uues regionaalpoliitika kavas on need neli linna ju tõmbekeskused. Haigekassa peab nägema inimesi, mitte haiglaid. Kui me halvendame inimeste elutingimusi, siis on riik midagi valesti teinud.

Me tihti leiame negatiivseid teemasid ja leiame, mis täna või eile või üleeile
oli hästi või halvasti, kuid me peame täna siin saalis tunnistama ühte: kui me
2011 siia saali uue koosseisuga kogunesime, siis kohalikele omavalitsustele
aktsiislaekumistest eraldatav raha oli ainult 5%. Ma arvan, et teederaha on
olnud üks väheseid teemasid, kus nii opositsiooni- kui ka
koalitsioonipoliitikud on olnud ühel arvamusel, et seda raha ei ole kunagi
olnud palju, mis on jõudnud riigi poolt kohalike omavalitsuste eelarvesse.
Kohalike omavalitsuste ja regionaalpoliitika toetusrühmas oli 2011. a see teema
väga kuum ja kohtudes meie lugupeetud ministriga, me pinnisime ligi kolm tundi
seda, et 5%-st võiks hakata toetus kasvama. Lõpuks me sellele kokkuleppele
saime ja me täna saame tagantjärgi tõdeda, et 2012 oli see protsent juba 6,5 ja
selle aasta eelarves ligi 10%. See lubadus, mis 2011 anti, on täna ühelt poolt
täidetud.

Kas 10% on piisav ehk kas ligi 30 miljonit on või ei ole piisav? See kindlasti
on kahe poolega ja üks pool ütleb, et rohkem ei ole raha, ja teine pool ütleb,
et teed ei ole korras ja kindlasti raha on tunduvalt juurde vaja. Ma usun, et
seda teemat tuleb kindlasti ja selgelt edasi arendada. On oluline, et riik
tuleb appi ja omavalitsused suudavad koos teise poolega mõistlikult seda teemat
arutada. On vaja paika saada teehoiukavad, inventariseerida kõik kohalikud
teed, et saada selgeks, milline olukord igas omavalitsuses erinevatel
teelõikudel on. Ja minu arvates on väga oluline ka selgeks saada see, millised
peaks olema meie teedeehituses nõuded nii projekteerimiseks kui ka ehitamiseks,
et meie teed peaksid vastu kauem kui täna ja nendel teedel oleks võimalik sõita
ka raskemate autodega kui täna.

Kindlasti jõuab siia saali veel teema, kas lubatud tonnaaž, mis täna teedel on,
on piisav või mitte või peaks vaatama naabrite poole, kus lubatud tonnaaž
teedel raskeveoautodel on hoopis suurem; kas majanduslikku efekti toob see, kui
me ehitame teid natuke korralikumalt ja investeerime teedesse natuke rohkem ja
samas ettevõtjate kulu transpordil nii sadamasse kui piiri taha oleks väiksem. Need
kõik on komplekssed teemad ja ma usun, et 2014. aasta võiks olla see aasta, kus
need probleemid lahendatakse ja osapooled suudavad kokkuleppele saada. Kui me
võtame aasta pärast siin 2015. aasta riigieelarvet vastu, siis me ehk näeme, et
numbrid on kasvanud ja need otsused ja need eeldused on täidetud, et saaks teha
häid ja paremaid otsuseid

IRL-i eestseisuse otsus
IRL-i seisukoht on, et

1. Tartust tuleb kujundada välja reaalselt toimiv konkurent Tallinnale. Üheks abinõuks selleks on kiire rongiliiklus Tartu ja Tallinna ja Tartu ja Tallinna lennujaama vahel.

2. Tõmbekeskuste elujõuliseks muutmiseks ja rahvastikuprotsesse silmas pidades tuleb teiste abinõude seas
2.1. Luua tõmbekeskuste ja Tallinna vahel kiire rongiliiklus seal, kus see on võimalik.

2.2. Valmistada ette poliitikad, mis soosivad uusarenduste paiknemist raudteejaamade läheduses.
Eelnevast tulenevalt peame oluliseks:

1. Rekonstrueerida Tallinna-Tartu rongiliiklus selliselt, et vahemaa Tartust Ülemiste rongiterminali oleks võimalik läbida 1 tunni ja 35 minutiga;

2. Rekonstrueerida Tapa-Narva raudtee;

3. Analüüsida Tallinna-Tartu reisirongiliikluse kiiruse 160 km/h tõstmise ning Riisipere-Haapsalu-Rohuküla raudteetrassi rajamise tasuvust ja finantseerimisvõimaluste avanemisel viia läbi nende projektide ettevalmistustööd;

4. Luua ühtne Ülemiste lennujaama ja raudtee terminal, mis omab ka väga head ühendust Tallinna kesklinnast.

Peame tarvilikuks, et transpordi arengukava aastateks 2014-2020 arvestaks ülaltoodud seisukohtadega.

05.08.2009 10:00

Jõgeva maavanema kabineti laual oli reedel kaks raamatut Jõgevamaast, kauss Kalevipoja kommidega ja mobiiltelefon, mis lõugas mõneminutiliste vahedega. Aivar Kokal oli reedel viimane tööpäev.

Teil on täna ikka päris kiire päev ja kuulsin äsja, et jagasite veel mingit rahagi. Kas alluvad tubli töö eest preemiat ka said?

Andsime täna spordiliit Kaljule mõned tuhanded kroonid, seal on väga hea meeskond ja juhatus, mis suudab otsustada. Preemiaid ei jagatud.

Tartu Postimehe toimetuse sisestes aruteludes kipub peale jääma seisukoht, et olete olnud silmapaistev maavanem muidu silmapaistmatute Eesti maavanemate seas. Sestap ei saagi päris hästi aru, miks teil peab täna olema viimane tööpäev.

Üks põhjus on see, et ma ei kuulu ühtegi erakonda, rääkimata kuulumisest võimuerakondadesse. Maavanem on riigi esindaja maakonnas ja täna on otsustatud, et parteitu maavanem ei saa kindlasti seda ametit pidada. Reformierakonna kohalikud poliitikud ei taha mind sellises rollis näha.

Kas tehti vahepeal vihjeid ka, et sa Aivar ju muidu tubli mees, astu meie erakonda ja saame need asjad joonde aetud?

Mina ei ole kindlasti see inimene, kes endale ametikohta kaupleks. Olen oma senises elus alati ise hakkama saanud. Olen küll lõõpinud, et võin astuda ükskõik millisesse parteisse, kui Jõgeva maakond saab näiteks 200 miljonit krooni investeeringuraha. Küll aga ei astu ma ühtegi parteisse maavanema ametikoha pärast.

Aga vihjeid tehti?

Ei.

Millest see tuleb, et Jõgevamaad ja selle juhte on kogu aeg rahvaliiduga seostatud? Teie ise ju tegelikult rahvaliitu ei kuulu.

Mind on rahvaliiduga seotud seetõttu, et see erakond oli võimul ajal, kui mina sain siin maavanemaks. Eks sellal olid küll maavanemate kohtadele suured konkursid ja esseede kirjutamised, aga tegelikult jagati kohad tagatoas ära ja see piirkond siin tuli rahvaliidule.
Olen olnud ka pikka aega Jõgeva vallavolikogus ja kandideerinud rahvaliidu nimekirjas.

Ma vist väga ei eksi öeldes, et viie Jõgeva maavanema aastaga on teist saanud selle maakonna kõige populaarsem mees.

Ma ei tea seda …

… aga selliselt rammusalt pinnaselt on ju võimalik minna juba suurde poliitikasse.

Igal juhul ütlesin siia majja tööle tulles, et ma ei kandideeri riigikokku samal ajal, kui olen maavanem. Pean küll tunnistama, et mulle tehti eelmise valitsuse ajal pakkumisi riigikokku kandideerimiseks.

Mis siis nüüd ikkagi saab? Poliitikasse?

Täna ma kindlasti parteisse astuma ei hakka. Küll aga kandideerin sügisel Jõgeva valla volikogusse, mille liige olen olnud 15 aastat. Ma ei taha siiski Jõgeva vallavanemaks ega vallavalitsusse. Samas ei saa garanteerida, et ma ei ole ühel hetkel mõnes erakonnas. Aga praegu ei ole sellist mõtet ja arusaama.

Nii et pigem ettevõtlus?

Kindlasti ettevõtlus.

Kuidas siis läheb majanduskriisi ajal teie ehitusfirmal Cobra Grupp?

Hetkel väga hästi. Tööd on nii palju, et firmasse otsitakse hoolega tööjõudu juurde. Viis aastat ma selle firmaga üldse ei tegelenud. Nüüd, kui ma ameti maha panen, on mulle helistanud paljud tellijad, kes tahavad Cobra Grupiga koostööd teha.

Siis olen osanik ka ASis Seitung, mis annab välja ajalehti Vooremaa ja Ärileht. Samuti on osalus siinsamas Jõgeval asuvas Kesk-Eesti Ärikeskuses. Lisaks väike hulgifirma ja transpordifirma.

Mõned firmad kuuluvad mulle, mõned on kahasse abikaasaga ja mõned koos partneritega.

Kui te nüüd ise teeksite oma isikliku top-kolme, siis mis äratehtust kõige rohkem rõõmu valmistavad?

Kas tohib valida ainult kolm asja? Kõige olulisemad on kindlasti investeeringud infrastruktuuri – gaasitoru Jõgevalt Põltsamaale, Painküla tööstuspargi infrastruktuuri väljaehitamise projekt, millele on juba investorgi olemas.

Siis veel Peipsi sadamate projekt, millele on ehitaja välja valitud. Maakond on nüüd kaetud traadita internetiga. Jõgeva haigla on elus ja terve, ehkki omal ajal oli see pankrotieelses seisus. Siimustis sai valmis lastekodu.

Lisaks sai maakonda ehitatud terve ports spordiväljakuid.

Ja mitte sõnagi Kalevipojast?

Kalevipojaga on lihtne – meie Kalevipoja uisumaratoni teavad juba väga paljud eestlased. Meil on muidugi ka tee ääres Kalevipoegi ja sel teemal raamatuid välja antud.
Jõgevamaal võiks olla oma legend, mida müüa.

Ma saan aru, et olete teadlikult seda Kalevipoja legendi seoses Jõgevamaaga kujundanud ja paisutanud. Kas põhjus on see, et sellel pärast sõda Tartumaast eraldatud maakonnal polnud päris õiget oma identiteeti?

Täpselt see mure oligi. Meil on kolm erinevat piirkonda ja neile oli vaja ühisosa.
Valisimegi Jõgevamaa tunnuslauseks «Kuninglik väärikus, Kalevipoja jõud», sest eepose järgi oli vana Kalev ise kuningas ja Kalevipoeg sai tema järglaseks.

Rootsi kuningas on peatunud siin Laiusel ja Liivimaa kuningas asus Põltsamaal.

Olete ilmselt isegi mõelnud sellele, et ehk oleks mõistlik taastada ajalooline Vana-Tartumaa, mille osa ju Jõgevamaa oli.

Mul ei ole midagi ajaloolise Tartumaa vastu. Rääkisin ka viimasel arengukonverentsil, et Põhja-Tartumaa võiks olla Emajõeni üks maakond ja allapoole jääks Lõuna-Tartumaa.
Pean tunnistama, et Tartu on ikkagi meie tõmbekeskus ja seda pole põhjust häbeneda.
Arvata võib, et siin kõrvalmajas asuva Jõgeva linnavalitsuse ametnikele Vana-Tartumaa mõttega mängimine eriti ei meeldi.

Nagu öeldud, peame kõik endale ikkagi tunnistama, et tõmbekeskus on Tartu, aga see ei tähenda seda, et me peaks täna end Tartumaaks nimetama. Jõgevamaa nimi on juba väga pikalt olnud ja mina pean ennast ikka jõgevamaalaseks.

Kui tartlane te ise praegu juba olete?

Täpselt niipalju tartlane, et magan enamiku öödest Tartus.

Kodu on nüüd päriselt Tartus, ehkki ka Jõgeva vallas on elamine?

Peaaegu. Lapsed õpivad Tartus ülikoolis või gümnaasiumis ja oleme laste pärast Tartus kindlasti senikaua, kui nad koolis käivad.

Nii et tartlastel on võimalik näha teid nüüd Tartu linnas aktiivsemalt tegutsemas?

Hetkel kindlasti mitte. Lähema kahe-kolme-nelja aasta projektid on seotud kindlasti Jõgevamaaga. Vabatahtlik töö jääb kindlasti siia.

Nagu juba öeldud, olete teie ise olnud maavanemana nähtav, aga enamiku teiste maavanemate tegemistest kuuleb väga harva…

… ma kindlasti ei kommenteeri seda.

Üldiselt räägitakse maavanema positsiooni nõrgendamisest keskvalitsuse poolt, teisalt aga tundub teie näitel, et maavanema roll ja olulisus sõltub praegu ikka eelkõige tema enda aktiivsusest, mitte ametijuhendiga määratud töökohustustest.

Loomulikult sõltub iga asutus oma juhist. Iga juht võtab endale ülesande ja paneb kokku meeskonna. Kui meeskond on hea, saab teha ära väga palju asju. Mina olen Jõgeva maavalitsuse rolliga maakonnas rahul. Oleme kirjutanud palju projekte ja otsinud võimalusi.

Kas olete kokku löönud, kui palju on Jõgeva maavalitsus selle viie aasta jooksul projektide abil siia raha investeeringutena sisse toonud?

See number on kindlasti suurem kui sada miljonit. Aga ma rõhutan – see on suure meeskonna töö.

Milliseid vigu te maavanemana tegite? Praegu jääb teist mulje kui täiuslikust inimesest, aga keegi meist pole täiuslik.

Kindlasti oleks pidanud olema karmim ja kuuma oraga rohkem ringi jooksma. Siis ei oleks mõni asi pooleli jäänud.

Kuidas teie näete maavalitsuste reformi ja paljukäiatud haldusreformi?

Maavalitsuse roll kindlasti muutub seoses haldusreformiga. Mulle ausalt öeldes meeldib regionaalministri välja käidud mõte «üks maakond – üks vald». Jõgevamaa puhul oleks see paras suurus, sellal kui Tartumaa oleks siiski vaja teha vähemalt kaheks – üks osa ühel pool Emajõge ja teine teisel pool. Siis tekib jälle küsimus, kas Jõgevamaa ei võiks siinpoolse Tartumaaga ühineda.

Maavalitsused peaks säilima, sest peab olema riiklik struk­­tuur, mis tegeleb piirkonna tasakaalustatud arendamisega.

Võibolla koondada maavalitsused neljaks regiooniks, nagu paljude asutuste puhul juba tehtud?

Ma arvan, et neli on siiski vähe. Küll aga võiks Lõuna-Eestis olla neid praeguse kuue asemel vähem. Miks ei võiks Valga-, Võru- ja Põlva maakond minna ühe mütsi alla ja Tartu- ja Jõgevamaa teise alla?

Mida te siis maavalitsusest lahkudes kaasa võtate?

Ameerika lipu. Käisin 2005. aasta aprillis USA kongresmenidele ja senaatoritele rääkimas, miks Arnold Rüütel ei lähe võidupühal Moskvasse paraadile. Siis kinkis üks kongresmen nimelise tunnistusega Kapitoo­­liumil lehvinud lipu.

Eesti saab Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi (EAFRD) eelarvest uuel perioodil 721 miljonit eurot, millest osa kasutatakse vastavalt Ülemkogu kokkulepetele ühise põllumajanduspoliitika I samba otsetoetuste 2014. ja 2015. aasta vähenemise kompenseerimiseks. Liikmesriikide poolne kohustuslik omaosalus on 25%. Koos Eesti poolse osalusega on Maaelu arengukava 2014-2020 rahastamise mahuks 936 miljonit eurot (võrdluseks, käesoleval perioodil 935,4 miljonit eurot).

Põllumajandusministeerium on maaelu arengukava 2014–2020 koostamiseks moodustanud juhtkomisjoni, kuhu kuulub 29 erinevat organisatsiooni, kes esindavad põllumajandust, keskkonda, metsandust, ettevõtlust, kohalikke omavalitsusi, külaliikumist, kohalikku algatust jm valdkondi. Lisaks juhtkomisjonis esindatud organisatsioonidele on ekspertgruppidesse kaasatud eksperte ja esindajaid täiendavalt u 30 organisatsioonist.  Kokku on toimunud u 70 juhtkomisjoni ja ekspertgruppide kohtumist.

On heameel tõdeda, et uus arengukava sisaldab mitmeid meetmeid, mis aitavad tõsta Eesti põllumajandus- ja toidutootmise konkurentsivõimet. Varasemast on rohkem tähelepanu pööratud põllumajandussaaduste töötlemise alastele investeeringutele, mis on oluline kodumaise toidutoorme väärindamiseks ja turustamiseks. Kodumaise toidutoorme konkurentsivõime võrreldes importkaubaga sõltub otseselt investeeringutest esmatootmise kaasajastamiseks

Uues MAK-is kasvab toidutarneahelale suunatud tegevuste prioriteetsus, eesmärgiga põllumajandussaadusi senisest enam kohapeal väärindada ning kõrgemat lisandväärtust luua. Uue MAK-i üks eesmärkidest on elujõulisele ja jätkusuutlikule toidutootmisele suunatud põllumajandussektor.

Investeeringutoetuste puhul keskendutakse pikaajalistele investeeringutele. Oluline on, et oleks paigas meetme sidusus ja omavaheline loogika, sest  ettevõtete vajadused ja võimalused on väga erinevad. Põllumajandusinvesteeringute toetuste saajad peaksid olema aktiivsed toidutootjad ja toetuste andmisel peaks kindlasti eelistama pikaajalisi investeeringuid. Toetuste hindamisel tuleks aluseks võtta peamiselt finantsnäitajad, s.t. statistikaametile esitatavad andmed ja maksude tasumine.

On heameel tõdeda, et  eelnõust on kadunud piirangud, mis oleksid investeeringutoetusest ilma jätnud tootmisettevõtted, kes annavad valdava osa Eesti toidutoormest. Samas teeb kurvaks asjaolu, et uuel perioodil väheneb põllumajandustootmise arendamiseks ettenähtud investeeringutoetuse eelarve seniselt 191-lt 163 miljonile eurole.

Lugedes eelnõud, tekib mul küsimus:

Kas on ikka õige, et toetuse saajaks saab olla põllumajandusega tegelev ettevõtja, kelle omatoodetud põllumajandustoodete või nende töötlemisel saadud toodete müügitulu ületab vaid 4000 eurot või, et
toetuse saajaks loetakse ettevõtja, kes on tasunud sotsiaalmaksu aastas vähemalt 380 eurot. Eestis kehtib ju 320 euro suurune miinimumpalga nõue. See teeb minimaalseks aastapalgaks 3840 eurot. Selliselt summalt tuleks aastas maksta 1267 eurot sotsiaalmaksu. Jääb õhku küsimus: Kas Investeeringutoetuse saajaks saab olla ettevõte, kus sotsiaalmaksu makstakse vähem kui tuleks tasuda ühe töötaja miinimumpalga pealt?

Kui vaadata eelnõus loomade heaolu toetust, siis uuel perioodil saavad karistada need ettevõtjad, kes on ehitanud oma lehmakarjale uued vabapidamislaudad. Meetme eesmärgiks peaks olema kaasata loomade heaolu meetmesse võimalikult suur arv ettevõtteid, mitte suunata seda meedet vaid kitsale grupile ettevõtjatest.
Käesoleval perioodil sai karjatamistoetust taotleda ka juhul, kui karjatamine toimus osaliselt, siis uues maaelu arengukavas nõutakse, aga toetuse saamiseks ka piimakarja 100%-list karjatamist.

Loomade heaolu tõstmiseks on uutes ja rekonstrueeritud farmides palju rohkem tehtud, kui seda annab karjatamine. Loomad on vabapidamisel ja neid ei sunnita minema suvel palava päikese kätte. Uutes lautades on rakendatud uus, miksersöötmisel põhinev söötmis­tehnoloogia, mis võimaldab sööta lehmadele tasakaalustatud toitainetega ratsiooni.

Käesoleval eelarveperioodil maksti keskmiselt veiste loomühikule karjatamise eest aastas toetust 59 eurot. Uueks perioodiks on planeeritud veise kohta toetust kuni 500 eurot. Selle raha eest saab osta noorveise, teda kaks aastat karjatada ja teenida selle pealt 100% kasumit. Kas nii suur toetuse määr on majanduslikult põhjendatud? Samas kui karjatamise nõue jääb 100% tasemele, välistab see 95% Eesti piimalehmadest.

Uues MAK-is pööratakse senisest enam tähelepanu ühistegevusele ja erinevatele koostöövormidele, nähes selleks ette nii erinevaid meetmeid kui ka erinevaid stiimuleid meetmete siseselt.

Ühistegevus on oluline väljund eelkõige väikestele põllumajandustootjatele, kellel on piiratud ressursside tõttu raske üksi edukalt hakkama saada oma toodete müügieelse ettevalmistuse, töötlemise ja turustamisega.

On hea meel on tõdeda, et senisest oluliselt suurem tähelepanu on pööratud teadus- ja arendustegevusele ning innovatsioonile. Need  tegevused on suunatud tootjate ja teadlaste vahelise koostöö tugevdamisele ning teadustulemuste praktikas kasutuselevõtmise soodustamisele. Toimiv tootja, töötleja, nõustaja ja teadlase vaheline koostöö koos  ajakohase teadus- ja arendustegevusega ning teadmussiirdega ongi arengukava üks olulisemaid eesmärke.

Kui vaadata keskkonnatoetusi, siis
uues MAK-is on mitmeid uusi spetsiifilisi keskkonnatoetusi – piirkondlik mullakaitsetoetus ja keskkonnasõbraliku aianduse toetus. Lisaks laiendatakse mitmete jätkuvate keskkonnatoetuste ulatust võrreldes käesoleva perioodiga.

Senisest enam pööratakse erinevate meetmete raames tähelepanu keskkonnale ja ressursisäästule, mh soodustatakse põllumajanduse investeeringutoetuste raames keskkonnaalaseid investeeringuid (nt bio-energia, sõnnikuhoidlad).

Kui vaadata mahepõllumajandusliku tootmisega tegelevaid ettevõtjaid, siis nende arv on viimastel aastatel jõudsalt kasvanud.

Arengukava piiratud eelarvet arvestades tuleks mahepõllumajandusliku tootmise toetamisel eesmärgiks seada tootmisele orienteeritud mahetootjate majanduslik jätkusuutlikkus, mahepõllumajanduse tootlikkus ning mahetoodete jõudmine tarbijateni.

Üks II MAK 2014-2020 olulisemaid suundumusi on liikumine tagastamatult abilt tagastatavate toetusvormide kasutamisele – uue elemendina on arengukavasse lisandunud erinevad finantsinstrumendid tagatiste ja laenude näol. See muudatus parandab põllumajandustootjate ja maapiirkonna ettevõtjate juurdepääsu kapitalile ning valmistub võimalikuks toetuste vähenemiseks järgnevatel programmiperioodidel.

Ja lõpetuseks:

On oluline, et kohalikku arengut puudutavad otsused jäetakse kohalikule tasandile, kuivõrd kohalikul tasandil on kõige parem teadmine kohalikest vajadustest ja potentsiaalist. Kogukondadel tuleb senisest enam tähelepanu pöörata loodud ja loodava taristu ning kooskäimiskohtade pikaajalisele jätkusuutlikkusele ning senisest oluliselt enam tuleks Leader-meetme raames toetada ettevõtlusega seotud projekte, mis on eelduseks maapiirkondades töökohtade loomisel ja säilitamisel.      TÄNAN!

Minu meelest on Eestis kuidagi liiga lihtsalt juurdunud leppimine, et inimeste äraminekut maalt ja Eestimaalt pole võimalik riigi poolt kuidagi pidurdada ega tagasi hoida. Vahest tõesti oleme kuskil midagi maha maganud, kuid usun, et süsteemse tööga on võimalik elu maal taas ligitõmbavaks muuta.

Esiteks tuleb tunnistada, ja ilmselt ei valmista see enamikule probleemi, et praegusel kujul jätkata pole pikalt enam võimalik. On tõsiasi, et inimesed on maalt objektiivsetel põhjustel lahkunud linna või välismaale, sest seal asub nende töö ja teenistus. Maaelu võib olla küll tore ja tervislik, kuid leiba lauale see ei too.

Riik on selles protsessis valinud kohati pealtvaataja rolli, öeldes, et riik ei saa töökohti looma hakata, vaid seda peavad tegema erafirmad. Kuigi põllumajandusse ja regionaalarengusse on suunatud suuri summasid, ei ole see inimeste liikumise trendi siiski muutnud – see püsib suunaga linna.

Toome valgekraede töökohad pealinnast maale.

Tegelikult on riigil võimalik maal töökohti luua küll. Meile meeldib rääkida, et oleme e-riik, kuid reaalsuses ei ole me kõiki tänapäevaste tehnoloogiate pakutavaid võimalusi ära kasutanud. Endiselt püsivad ministeeriumid ja riigiametid visalt pealinna kallistel pindadel ja kaugtööst pole nagu keegi midagi kuulnudki. Ent just kaugtöös näen võtit, mis võimaldab meil luua piirkondlikes keskustes ja hajaasustuses tasuvaid töökohti. Kui riik hakkab süsteemselt oma haldusaparaati üle Eesti hajutama, loob see piirkondades uusi töökohti. See loob võimaluse paljudele neile, kes täna on läinud maalt ära just vajadusel leida tasuvat tööd. Selline lähenemine annab võimaluse saada tasuvat tööd ka väljaspool tõmbekeskusi. Luua oma kodu just sinna, kus neil meeldib elada. Enamuses maaomavalitsustes on ju korralikud koolid, lasteaiad, kultuuri- ja sporditegemise kohad. Puudu on vaid inimestest, kes neid kasutaks. Minu ettepanek on, et järgmise viie aasta jooksul peaks igal aastal kolm protsenti riigiametite töökohtadest suunatama maapiirkondadesse. See tähendab, et viie aasta pärast teeb 15 protsenti riigiametnikest kaugtööd, mis võiks säästa nii mõnegi lasteaia ja kooli sulgemisest ja samal ajal ei peaks neid Viimsisse juurde ehitama. Nii loome inimestele võimaluse elada seal, kus neile meeldib, mitte seal, kus on nende töö.

Koos kaugtöö juurutamisega riigiametites tuleb kriitiliselt üle vaadata, kas ametkonnad pole paisunud liiga suureks. Kindlasti oskab iga hea bürokraat end vajalikuks rääkida, kuid tuleb mõista, et kui maksumaksjaid jääb vähemaks, siis samal ajal ei saa riigiametitesse kohti juurde luua. Nii ei ole süsteem jätkusuutlik.

Riigiaparaadi kestlikkuse saavutamiseks tuleks järgmise viie aasta jooksul vähendada ametnike arvu igal aastal kolme protsendi võrra, millest vabanevat raha saab kasutadamaapiirkondade infrastruktuuri arendamiseks. Jah, koondamine võiks ju puudutada ka Riigikogu koosseisu, mis ilmselt suudaks ka mõnevõrra väiksemana kvaliteetset tööd teha.

Tartu saagu tõsiselt võetavaks konkurendiks Tallinnale ja tõmbekeskuseks Lõuna-Eestile.

Käisin 2004. aastal Jõgeva maavanemana välja idee soetada Eestile uued reisirongid. Rongid nüüd küll lähiaastatel tulevad, kuid tänaseni pole Tallinn-Tartu kahesuunalise raudtee ehitamise kava isegi veel paberil. Selle rajamiseks vajalik umbes 120 miljonit eurot oleks investeering, mis võimaldaks Tartust jõuda Tallinna ühe tunniga. See looks Lõuna-Eesti inimestele ja ettevõtetele hoopis uue võimaluste ahela. Pole vaja Tartusse lennujaama punnitada, on vaja kiiret ühendust Tallinna lennujaamaga! Me ei saa geograafiliselt Tartut Tallinnale lähemale tuua, aga küll aegruumiliselt. Istudes Tartus mugavasse rongi, võid tunda ennast juba samahästi Tallinna lennujaama terminaalis või vanalinnas, sest 50 minutiline sõiduaeg võimaldab kiiremat ühendust kui kahe linna vaheline lennuühendus koos kõige sinna juurde kuuluvate protseduuridega. Samal ajal on ju uutes rongides loodud kõik võimalused töö tegemiseks, internetis surfamiseks, puhkamiseks ja kas või lõunastamiseks. Infrastruktuuri arendamise ja piirkondade konkurentsivõime parandamise eesmärgil võib minu hinnangul kaaluda ka laenu võtmist, kuna tänu vastutustundlikule fiskaalpoliitikale on riigi laenukoormus praktiliselt olematu. Me ehitame küll  laenurahaga ERMi, aga Tallinna ja ülejäänud 4-5 regioonikeskuse vahelise kiire ühenduse rajamiseks me raha ei leia. Kas kiired ühendusteed on inimestele vähemolulised?

Suurvald ei tähenda võõrandumist.

Välja toodud protsesside käimalükkamise järel on hõlpsam läbi viia ka need riigihalduslikud muudatused, mis puudutavad omavalitsusi ja maavalitsusi. Inimesed näevad, et riik ei tule neilt n-ö viimast ära võtma, vaid panustab tõsiselt regioonide arengusse.

Eesti praeguse 15 maavalitsuse asemel tuleks tööle rakendada neli-viis regionaalset riigiesindust eesotsas maavanemaga, keda nõustab kohalike suurvaldade esindajatest moodustatud nõukoda. Näiteks Lõuna-Eesti regioon võiks koosneda Jõgeva, Tartu, Põlva, Võru, Valga ja Viljandi maakonnast ning Tartu linnast. Maavanema ja tema nõukoja ülesandeks on korraldada selles piirkonnas ühistransport, gümnaasiumiharidus, planeeringud, tervishoid, järelevalve, turundus, turismi- ja ettevõtluse arengustrateegia.

Mainitud suurvallad moodustuksid enam-vähem tänaste maakondade järgi. Neid võiks tänastes maakondades tekkida üks, kaks või kolm  ning nad jaguneksid omakorda osavaldadeks, mille pädevuses oleks lasteaiad, algkoolid, sotsiaalteemad, heakord, igapäevane hooldustöö, seltsi- ja spordielu korraldamine ja kolmanda sektori töö koordineerimine. Osavalla vallavanema juurde peaks moodustama külavanematest nõukoja, mis tugevdaks ja väärtustaks veelgi rohkem kolmanda sektori tegevust.

Suurvalla vallavanem peaks olema otsevalitav, mis vabastaks ta volikogu poliitilistest tõmbetuultest ja võimaldaks oma meeskonnaga tööle keskenduda.

Suures omavalitsuses on tänu mastaabiefektile mitmeid asju otstarbekam lahendada, kuid samas jääks ka osavaldadesse piisavalt otsustusõigust ning ei saaks öelda, et võim on rahvast kaugenenud. Miks mitte panna omavalitsustes käima teenusbussid, et korraldada külades vallaametnike regulaarne vastuvõtt.

Välja pakutud lahendused ei tekita juurde uut bürokraatiat ega suurenda riigi halduskoormust. Küll muudab selle ellurakendamine paljude otsuste tegemise lihtsamaks ja mis peamine, võimaldab ka edaspidi saada inimestel kvaliteetset avalikku teenust.

Viis aastat peaks olema piisav aeg, et need lahendused ellu viia ja samas võimaldaks tänastel ametnikel teha otsused, kuidas ja kus nad näevad ennast viie aasta pärast.