Uutest rongidest uue raudteeni

Järgmisel aastal alustavad Eesti raudteedel reisijavedu uued, praeguse veeremiga võrreldes kiiremad ning mugavamad reisirongid. Sellega sulgub üks oluline peatükk Eesti ühistranspordi arengus, et oleks võimalik avada järgmine.

Vajadus uue kvaliteedi järele oli reisirongiliikluses ilmne juba eelmise kümnendi alguses. Asudes 2004. aastal Jõgeva maavanemana tööle, võtsin reisirongiliikluse arendamise üheks oma eesmärgiks ning nüüd, ligemale kümnend hiljem, võin koos tuhandete teiste sõita soovijatega rõõmustada, et uued diiselrongid on kohal ja alates järgmise aasta 1. jaanuarist ka meie käsutuses.

Reisirongiliikluse arendamine on oluline mitmest vaatenurgast. Tegemist on keskkonnasäästliku transpordiliigiga  ja autosõiduga võrreldes on rongisõit ka ohutum. Laiemalt  vaadates on hästi toimiv ühistransport, mille orgaaniline osa on raudteeliiklus, riigi regionaalse arengu üks peamisi tugesid.

Mida paremini toimib ühistransport, sealhulgas raudteeliiklus, seda paremini on keskused seotud kaugemate kantidega, seda mugavamalt saavad inimesed korraldada oma töö- ja eraelu ning seda parem on leida tasakaal regionaalses arengus.

Kui inimestel on võimalik soodsatel tingimustel ühistranspordiga kodu ja töökoha vahet sõita, siis puudub peredel vajadus kolida maalt linna või väikelinnast pealinna. Hea transpordiühenduse korral on võimalik elada Lõuna- või Kesk-Eestis ja töötada näiteks Tallinnas, või vastupidi. Nõnda tasakaalustame nii kinnisvara- kui tööjõuturgu.

Uued diiselrongid alustavad kurseerimist alates 2014. aastast ja sama aasta aprillist muutuvad ka sõidugraafikud tihedamaks. Tallinna-Tartu liinil hakkab rong sõitma praeguse kuue asemel kaheksal korda päevas.

Tartu ja Tallinna vahel kiiremini

Praegu, kui üks oluline etapp ühistranspordi nüüdisajastamisel saab läbi, on aeg seada endale uued sihid, võtta kavasse uued investeeringud. Raudteeliikluse kvaliteedi edasine tõstmine saab toimuda läbi taristu laiendamise.

Euroopa Komisjon on otsustanud rahastada Rail Balticu rajamist, mis loob Eestile kvaliteetse raudteeühenduse Varssavi ja Berliiniga, rääkimata Balti pealinnadest. Ent üksnes Rail Balticu arendamine ei taga Eestile majanduslikku efekti, vaid sellega koos tuleb panustada ka raudteeühendusse kirde ja põhja suunal ja arendada riigisisest taristut.

Regionaalarengu seisukohalt on väga oluline, et Tallinna ja Tartu vahelise maa saaks läbida kiiremini: rongiga peaks ühest linnast teise jõudma 80 minutiga. Selle saavutamiseks tuleb Tartu ja Tallinna vahele rajada teine rööpapaar, mille umbes saja miljoni euro suurune ehitusmaksumus teenib end tänu inimeste paranevale elukvaliteedile kiiresti tagasi, rääkimata sellest, et investeering ise pakub meie inimestele tööd.

Raudteeliikluse senine suhteline nõrkus on kiirendanud Eesti regionaalset kihistumist, sest enamikul juhtudel on Lõuna- või Kesk-Eesti elanikul olnud otstarbekam kolida töökoha pärast Tallinna, mitte käia seal iga päev paarisaja kilomeetri kauguselt tööl.

Olukord muutuks, kui sõit Tartust Tallinna võtaks aega natuke üle tunni ja see aegki oleks võimalik veeta mugavalt istudes, süües või oma tööd tehes. Paljud ei peaks sellisel juhul töö pärast elukohta vahetama, vaid neil oleks võimalik säilitada oma kodu Lõuna-Eestis ja käia tööl pealinnas.

Kiire raudteeühendus Lõuna- ja Põhja-Eesti vahel lahendaks ka mitmeid teisi kitsaskohti. Ülemiste transpordikeskuse valmimise järel on võimalik sõita  Elva, Tartu, Jõgeva või mõnest teisest  raudteejaamast  rongiga mugavalt ja kiiresti  Tallinna lennujaamale väga lähedale, samuti on siis lihtne lennureisilt tulles koju naasta. Eesti regionaalpoliitika võtmeküsimuseks peab saama töökohtade loomine ka väljaspool Tallinna. Kiire transpordiühendus looks  Lõuna-Eesti ettevõtlusele hoopis uued võimalused. Kui ERMi uue hoone ehituse puhul küsiti, kuidas inimesed sinna pääsevad, siis annab kiirrongiühendus Tallinna ja Tartu vahel ka sellele küsimusele vastuse.

Teise rööpapaari ehituseks vaja mineva raha saab võtta, suurendades riigivõlga, olgu siis laenates või emiteerides võlakirju, mida Eesti elanikud ise osta saaksid. Eesti 12-protsendine laenukoormus suhtes SKPsse on võrreldes Euroopa keskmise 80-protsendise võlaga üsna tagasihoidlik. See võimaldab meil teha vajalikke ning tulevikku suunatud investeeringuid.

Euroopa on vaikival kokkuleppel otsustanud suurendada inflatsiooni, et vähendada sel moel oma suurt võlakoormat ja elavdada majandust. Kuna see meid nii või teisiti mõjutab, oleks mõistlik panna inflatsioon meie kasuks tööle ehk investeerida, luua töökohti, elavdada seeläbi majanduskasvu ja saada vajalik taristu.

Pealegi poleks teise rööpapaari ehituseks võetav laen midagi sellist, mis Eesti riigi rahandust oluliselt mõjutaks. Eesti laenukoormuse suurendamine ühe protsendipunkti võrra tooks majandusse 160-170 miljonit eurot. Selle raha eest oleks võimalik rajada kahesuunaline raudtee Tallinnast Valgani.