Riigikogu valimiste eel küsis IRL Eesti inimestelt, mis on nende jaoks kõige olulisem. Kõige rohkem, üle 10 000 küsitlusele vastaja, pidas oluliseks, et kõrgharidust oleks võimalik omandada tasuta.
IRLi eestvedamisel viidi tasuta kõrgharidus ellu ning 2013. aasta sügisest saab kõrgkoolis õppida õppemaksuvabalt. Esmakordselt on Eestis kogu haridustee – algharidusest kõrghariduseni – tasuta.
Selleks, et tagada kõikidele sisseastujatele tasuta õpe ja võrdne ligipääs kvaliteetsele kõrgharidusele, lisandus käesoleval aastal 4700 täiendavat tasuta õppekohta ning kõrghariduse riigipoolne rahastamine suurenes üle 25 protsendi. Tasuta saavad nüüd kõrgkoolis õppida kõik, kes on ülikooli poolt vastu võetud täiskoormusel eestikeelsesse õppesse. Vähem jõukate perede lastel kadus sellega majanduslik barjäär ülikooli astumiseks.
Senine kõrgharidussüsteem ei soosinud õppetöö kvaliteedi kasvu. Varem kehtinud ülikoolide rahastamismudel pani rõhku ülikooli lõpetanute hulgale, kuid ei pööranud mingit tähelepanu õppetöö kvaliteedile. Uue kõrghariduskorraldusega on lõpetajate hulga asemel fookuses õppe kvaliteet. Selle tagamiseks viidi ülikoolide rahastamine sõltuvusse hariduse kvaliteedist.
Samuti oli kõrghariduse omandamine ebaõiglane. Osa tudengeid pääses ülikoolis tasuta õppekohtadele, teistel tuli õpingute eest maksta kogu ülikoolis oldud aja, suuresti sõltumata oma õpingutulemustest. Selline süsteem soosis eelkõige linna- ja eliitkoolide õpilasi, kes hõivasid märkimisväärse osa riigieelarvelistest kohtadest. Teised pidid õpingute eest kas maksma või rahulduma tasuta õppekohaga mõnel väiksema konkursiga mitte nii atraktiivsel erialal.
Peale selle, et ülikoolis õppimine on nüüd tasuta, muutus ka õppetoetuste süsteem. Et tudengid saaksid kogu jõuga õpingutele pühendumine, eraldab riik õppetoetusteks kaks korda enam raha.
Tasuta kõrgharidus ja uued õppetoetused aitavad kaasa sellele, et kõrghariduse omandamine ei sõltuks niiväga inimese majanduslikust olukorrast kui tema soovist ja võimetest õppida.