Haigekassa ravijuhtude tellimuspoliitika tulemusel ähvardavad Põltsamaal, Mustvees, Elvas ja teistes väikehaiglates lõppeda eriarstide vastuvõtud, mis halvendab arstiabi kättesaadavust maainimestele. Vooremaa vestlusringis käsitlevad teemat, SA Mustvee Tervis juhataja Petro Babjak, Elva Haigla nõukogu esimees ja ravijuht Peeter Laasik ning Riigikogu Jõgeva-Tartumaa saadikurühma liige Aivar Kokk.
Haigekassa käesoleva aasta ravijuhtumite ostud mõjusid väikehaiglatele külma dušina, mis täpsemalt toimub?
Kokk: Haigekassa juhatuse esimehe Tanel Rossi sõnul tehti väga põhjalik tööd arstiabi geograafilise kättesaadavuse hindamisel, et tagada üle Eesti kõigile kindlustatutele tervishoiuteenused võrdsetel tingimuste. Tegelikult selle aasta alguses väljakuulutatud uus konkurss eriarstiabi teenusepakkujate valik aastateks 2014-2018, viib teenuse inimestest oluliselt kaugemale. Uue konkursi tingimuste järgi ei saa osta haigekassa eriarsti teenust haiglatelt, kus näiteks kirurgil või kurgu-, nina- ja kõrvaarstil on väiksem koormus kui 0,5 kohta. See tähendab, et Põltsamaa, Mustvee, Elva ja teised väikehaiglad ei saa konkureerida eriarsti ravijuhtude tellimusele, sest enamusjuhtudel nendes haiglates erialaarsti vastuvõtul ei käi nii palju haigeid. . Minul tekib aga küsimus, et kui tunnustatud arst võtab neljal päeval vastu Tartus ja ta sõidab kord nädalas Mustveesse vastuvõtule, siis kas ta kaotab Tartust välja sõites oma oskused ära või mis juhtub, et ta haigekassa meelest väikeses kohas inimesi ravida ei või?
Ühelgi väikehaiglal pole pakkuda eriarstidele täiskoormust ja praegu on arstide liikumisega tagatud see, et arstiteenus on ka väikelinnades inimestele kättesaadav.
Kuidas haiglates olukord arstidega on? Kas jätkub arste ja tööd neile?
Babjak: Meil on kõik arstid olemas. Muidugi on probleem, et Mustvees jääb rahvast vähemaks, kuid aastas teeb kirurg meil 500-600 vastuvõttu – arstid käivad Tartust ja Põltsamaalt.
Kokk: Eesti riigile on kasulikum, kui need arstid teevad vastuvõtte ka suurtest keskustest väljaspool, selle asemel, et sõita ära Soome. Riik peab jääma inimeste juurde, mitte taas kord kohustama inimesi teenuse järele sõitma. Haigekassa jaoks siin rahalist vahet pole, kas arst võtab vastu Mustvees või Tartus, aga inimeste jaoks on see mitukümmend kilomeetrit edasi-tagasi sõitmist pluss ajaline ja rahaline kulu.
Ei saa ka väita, et väikestes haiglates oleks eriarsti ravijuhtumeid väga vähe. Põltsamaal peaks kirurgias olema aastas 1969 haigusjuhtu, et saada poole kohaga leping, aga eelmisel aastal oli 1200 haigusjuhtu. Nina-, kurgu- ja kõrvaarstil peaks juhtumeid olema 1688, mullu oli 600. Tegelikult on see päris suur hulk inimesi, kes teenust vajavad.
Laasik: Haigekassa ei arvesta maapiirkondadega, vaid tendents on ambulatoorse töö koondamisel keskustesse. Jõgeva ja Tartu maakonnas soovitakse kõik koondada Tartusse, arvestamata piirkondlike eripäradega. Eelmise valiku ajal olid väiksed kohad eraldi piirkonnad , mis soodustas neis kohtades arsti vastuvõttude säilimist. Koondumine toimub tegelikult ka Harjumaal, kus kõik tahetakse koondada Tallinnasse.
Babjak: Jõgeva maakonnas peaksid inimesed hakkama eriarsti juurde käima Jõgeva haiglasse, aga tegelikult liiguvad paljud Mustveest hoopis Tartusse, sest bussiühendus Tartuga on parem. Kokkuvõttes toob see inimesele kaasa suure ajakulu, sest arsti juures käimisele kulub sisuliselt terve päev, terve tööpäev. Kas see on normaalne?
Kokk: Kui minna Tartusse arsti juurde, siis tuleb arvestada ka kolm kuud või pikema järjekorraga. Maakonnas saab aga arsti juurde üldjuhul samal päeval, kui on eriarsti vastuvõtt.. Järelikult arstiabi kättesaadavus inimese jaoks halveneb. Haigekassa sellest aga mingit kasu või kokkuhoidu ei saa. Haigekassas lihtsalt arvatakse, et arstiabi keskustesse koondades on võimalik pakkuda kvaliteetsemat arstiabi.
Kui vaadata haigekassa bilanssi, siis aastas jääb täitmata kaks protsenti lepingute kogumahust ehk siis haigekassa pakub rohkem ravivõimalusi, kui haiglad suudavad ära kasutada. Väikehaiglate eriarstiteenuste kogumahud samas moodustavad haigekassa eelarvest ainult pool protsenti.
Minu meelest tuleks anda väikehaiglatele eriarstiabi teenuse turg vabaks – ravitakse nii palju kui juhtumeid on ja haigekassa juhtude arvu suhtes ettekirjutusi ei tee. Rahaliselt ei oleks see haigekassale mingi küsimus. Pealegi on eriarstiabi teenus Eestis nagunii vaba – kui inimene tahab Tartusse arsti juurde tulla, siis ta ka saab sinna juba praegu minna. Kui väikehaiglad enam arste ei leia, siis on muidugi teine lugu.
Laasik: Küsimus on selles, kui palju poole kohaga või sellest väiksema koormusega töötamine sisuliselt ravi kvaliteeti riivab. Tegelikult töötavad Eesti arstid reeglina mitmes haiglas, kuigi nende koormus igas haiglas eraldi võetuna võib olla pool kohta või alla selle. Kui Tartu ülikooli kliinikumi arst võtab Mustvees või Elvas vastu koormusega 0,2 kohta, siis kas ta on halvem arst, kui oma põhitöökohal Tartus, kus tal on täiskoormus? Ei ole ju! Ta on ka väikses haiglas sama hea arst, kui Tartus.
Kas arstid, kes mitmes kohas töötavad, on sellise töökorraldusega rahul?
Babjak: Praegu kõik arstid sõidavad ja vastu tahtmist pole keegi tulnud. See on ka mõistlik, sest 75 protsenti kirurgi haigusjuhtumitest on tegelikult kohapeal lahendatavad ja haige ei vaja edasisaatmist. Miks me peaks selle kõik tagurpidi pöörama?
Kokk: Eriarstidel on ka erapraksised. Kui arstil on vastuvõtt kliinikumis ja selle kõrval ka erapraksises, siis on haigekassa hinnangul kõik korras, aga kui seesama arst sõidab mõnikümmend kilomeetrit eemale väikehaiglasse, siis tema oskused haigekassa loogika järgi kohe vähenevad. Teisalt on ka neid arste, kes ei tahagi enam väga suurt koormust, vaid on rahul, et saavad enne pensionile siirdumist praktiseerida. Kas tõesti peab nad kõik Soome või koju saatma?
Mis siis väikehaiglatest saab, kui eriarstid seal enam vastu ei võta?
Babjak: Kui kaob ära eriarstiabi, lähevad kinni ka röntgen ja labor, kaovad töökohad. Jäävad küll perearstid, kuid meil pole laborit ja röntgenit ainult perearstide tarbeks enam võimalik ülal pidada. See tähendab, et kui haige läheb perearsti juurde ja arst määrab talle röntgenipildi tegemise, siis tuleb selleks Jõgevale või Tartusse sõita. Kindlasti jäävad meile alles hooldusravi ja koduõendus.
Kindlasti suureneb sellise otsuse tulemusel kiirabi koormus, sest kellel on suur häda, kutsub kiirabi. Teisalt halveneb inimeste üldine tervislik seisund, sest Jõgevale või Tartusse hakatakse vähem arsti juures käima.
Vanemal inimesel on Tartusse arsti juurde minekuks tegelikult tarvis ka saatjat, kuna linn on suur, liiklus tihe, kliinikum on samuti suur hoone ja vanur satub segadusse.
Babjak: Jah, see on saatjale terve tööpäev ja rahaline kulu.
Kokk: Tallinnas ja Tartus on meil kõik hästi, aga ka maakondades suudavad omavalitsused haiglaid majandada. Miks me riigi poolt püüame seda siis takistada? Kas haigekassa soovib töötavad väikehaiglad kinni panna?
Kui riik otsustanud luua tugevad tõmbekeskused, siis tuleb ka paika panna, milliseid avalikke teenuseid tõmbekeskustes ka pakutakse. Kui seda ei tehta, siis tuleb selge häälega välja öelda, et Mustvee, Jõgeva, Põltsamaa, Elva tõmbekeskuseks on Tartu linn. See pole vale, aga olukorras, kus 75 protsenti inimestest saab palka alla riigi keskmise, ei kannata paljudel rahakott Tartu vahet sõitmist. Uues regionaalpoliitika kavas on need neli linna ju tõmbekeskused. Haigekassa peab nägema inimesi, mitte haiglaid. Kui me halvendame inimeste elutingimusi, siis on riik midagi valesti teinud.