Haldusreform on Eesti inimeste meeltes kinnistunud plaanina panna väikesed omavalitsused kinni ja koondada otsustamine suurematesse keskustesse. Isegi kui see on kunagi ka nii olnud, siis nüüdseks on selge, et regionaalne elukorraldus vajab tervikuna muutmist, mitte ainult see, mis omavalitsusi puudutab.
Minu meelest on Eestis kuidagi liiga lihtsalt juurdunud leppimine, et inimeste äraminekut maalt ja Eestimaalt pole võimalik riigi poolt kuidagi pidurdada ega tagasi hoida. Vahest tõesti oleme kuskil midagi maha maganud, kuid usun, et süsteemse tööga on võimalik elu maal taas ligitõmbavaks muuta.
Esiteks tuleb tunnistada, ja ilmselt ei valmista see enamikule probleemi, et praegusel kujul jätkata pole pikalt enam võimalik. On tõsiasi, et inimesed on maalt objektiivsetel põhjustel lahkunud linna või välismaale, sest seal asub nende töö ja teenistus. Maaelu võib olla küll tore ja tervislik, kuid leiba lauale see ei too.
Riik on selles protsessis valinud kohati pealtvaataja rolli, öeldes, et riik ei saa töökohti looma hakata, vaid seda peavad tegema erafirmad. Kuigi põllumajandusse ja regionaalarengusse on suunatud suuri summasid, ei ole see inimeste liikumise trendi siiski muutnud – see püsib suunaga linna.
Toome valgekraede töökohad pealinnast maale.
Tegelikult on riigil võimalik maal töökohti luua küll. Meile meeldib rääkida, et oleme e-riik, kuid reaalsuses ei ole me kõiki tänapäevaste tehnoloogiate pakutavaid võimalusi ära kasutanud. Endiselt püsivad ministeeriumid ja riigiametid visalt pealinna kallistel pindadel ja kaugtööst pole nagu keegi midagi kuulnudki. Ent just kaugtöös näen võtit, mis võimaldab meil luua piirkondlikes keskustes ja hajaasustuses tasuvaid töökohti. Kui riik hakkab süsteemselt oma haldusaparaati üle Eesti hajutama, loob see piirkondades uusi töökohti. See loob võimaluse paljudele neile, kes täna on läinud maalt ära just vajadusel leida tasuvat tööd. Selline lähenemine annab võimaluse saada tasuvat tööd ka väljaspool tõmbekeskusi. Luua oma kodu just sinna, kus neil meeldib elada. Enamuses maaomavalitsustes on ju korralikud koolid, lasteaiad, kultuuri- ja sporditegemise kohad. Puudu on vaid inimestest, kes neid kasutaks. Minu ettepanek on, et järgmise viie aasta jooksul peaks igal aastal kolm protsenti riigiametite töökohtadest suunatama maapiirkondadesse. See tähendab, et viie aasta pärast teeb 15 protsenti riigiametnikest kaugtööd, mis võiks säästa nii mõnegi lasteaia ja kooli sulgemisest ja samal ajal ei peaks neid Viimsisse juurde ehitama. Nii loome inimestele võimaluse elada seal, kus neile meeldib, mitte seal, kus on nende töö.
Koos kaugtöö juurutamisega riigiametites tuleb kriitiliselt üle vaadata, kas ametkonnad pole paisunud liiga suureks. Kindlasti oskab iga hea bürokraat end vajalikuks rääkida, kuid tuleb mõista, et kui maksumaksjaid jääb vähemaks, siis samal ajal ei saa riigiametitesse kohti juurde luua. Nii ei ole süsteem jätkusuutlik.
Riigiaparaadi kestlikkuse saavutamiseks tuleks järgmise viie aasta jooksul vähendada ametnike arvu igal aastal kolme protsendi võrra, millest vabanevat raha saab kasutadamaapiirkondade infrastruktuuri arendamiseks. Jah, koondamine võiks ju puudutada ka Riigikogu koosseisu, mis ilmselt suudaks ka mõnevõrra väiksemana kvaliteetset tööd teha.
Tartu saagu tõsiselt võetavaks konkurendiks Tallinnale ja tõmbekeskuseks Lõuna-Eestile.
Käisin 2004. aastal Jõgeva maavanemana välja idee soetada Eestile uued reisirongid. Rongid nüüd küll lähiaastatel tulevad, kuid tänaseni pole Tallinn-Tartu kahesuunalise raudtee ehitamise kava isegi veel paberil. Selle rajamiseks vajalik umbes 120 miljonit eurot oleks investeering, mis võimaldaks Tartust jõuda Tallinna ühe tunniga. See looks Lõuna-Eesti inimestele ja ettevõtetele hoopis uue võimaluste ahela. Pole vaja Tartusse lennujaama punnitada, on vaja kiiret ühendust Tallinna lennujaamaga! Me ei saa geograafiliselt Tartut Tallinnale lähemale tuua, aga küll aegruumiliselt. Istudes Tartus mugavasse rongi, võid tunda ennast juba samahästi Tallinna lennujaama terminaalis või vanalinnas, sest 50 minutiline sõiduaeg võimaldab kiiremat ühendust kui kahe linna vaheline lennuühendus koos kõige sinna juurde kuuluvate protseduuridega. Samal ajal on ju uutes rongides loodud kõik võimalused töö tegemiseks, internetis surfamiseks, puhkamiseks ja kas või lõunastamiseks. Infrastruktuuri arendamise ja piirkondade konkurentsivõime parandamise eesmärgil võib minu hinnangul kaaluda ka laenu võtmist, kuna tänu vastutustundlikule fiskaalpoliitikale on riigi laenukoormus praktiliselt olematu. Me ehitame küll laenurahaga ERMi, aga Tallinna ja ülejäänud 4-5 regioonikeskuse vahelise kiire ühenduse rajamiseks me raha ei leia. Kas kiired ühendusteed on inimestele vähemolulised?
Suurvald ei tähenda võõrandumist.
Välja toodud protsesside käimalükkamise järel on hõlpsam läbi viia ka need riigihalduslikud muudatused, mis puudutavad omavalitsusi ja maavalitsusi. Inimesed näevad, et riik ei tule neilt n-ö viimast ära võtma, vaid panustab tõsiselt regioonide arengusse.
Eesti praeguse 15 maavalitsuse asemel tuleks tööle rakendada neli-viis regionaalset riigiesindust eesotsas maavanemaga, keda nõustab kohalike suurvaldade esindajatest moodustatud nõukoda. Näiteks Lõuna-Eesti regioon võiks koosneda Jõgeva, Tartu, Põlva, Võru, Valga ja Viljandi maakonnast ning Tartu linnast. Maavanema ja tema nõukoja ülesandeks on korraldada selles piirkonnas ühistransport, gümnaasiumiharidus, planeeringud, tervishoid, järelevalve, turundus, turismi- ja ettevõtluse arengustrateegia.
Mainitud suurvallad moodustuksid enam-vähem tänaste maakondade järgi. Neid võiks tänastes maakondades tekkida üks, kaks või kolm ning nad jaguneksid omakorda osavaldadeks, mille pädevuses oleks lasteaiad, algkoolid, sotsiaalteemad, heakord, igapäevane hooldustöö, seltsi- ja spordielu korraldamine ja kolmanda sektori töö koordineerimine. Osavalla vallavanema juurde peaks moodustama külavanematest nõukoja, mis tugevdaks ja väärtustaks veelgi rohkem kolmanda sektori tegevust.
Suurvalla vallavanem peaks olema otsevalitav, mis vabastaks ta volikogu poliitilistest tõmbetuultest ja võimaldaks oma meeskonnaga tööle keskenduda.
Suures omavalitsuses on tänu mastaabiefektile mitmeid asju otstarbekam lahendada, kuid samas jääks ka osavaldadesse piisavalt otsustusõigust ning ei saaks öelda, et võim on rahvast kaugenenud. Miks mitte panna omavalitsustes käima teenusbussid, et korraldada külades vallaametnike regulaarne vastuvõtt.
Välja pakutud lahendused ei tekita juurde uut bürokraatiat ega suurenda riigi halduskoormust. Küll muudab selle ellurakendamine paljude otsuste tegemise lihtsamaks ja mis peamine, võimaldab ka edaspidi saada inimestel kvaliteetset avalikku teenust.
Viis aastat peaks olema piisav aeg, et need lahendused ellu viia ja samas võimaldaks tänastel ametnikel teha otsused, kuidas ja kus nad näevad ennast viie aasta pärast.