Eesti perepoliitika peamine eesmärk on tagada terves riigis võimalikult head tingimused selleks, et lastest sirguksid täisväärtuslikud kodanikud, kes võtavad oma vanematelt teatepulga üle. Riigikogu menetlusse jõudnud vanemapensioni seaduse eelnõu on järgmine samm selle eesmärgi saavutamiseks.
Riigi perepoliitika all oleme üldjuhul harjunud silmas pidama toetuste ja teenuste paketti, mille riik ja kohalikud omavalitsused on perede majandusliku toimetuleku tagamiseks kokku pannud. Sel moel rahasse ümber arvestatuna on justkui lihtne mõõta, kas riigi kulutused perepoliitikale on teiste eraldistega võrreldes suured, piisavad või vähesed.
Näiteks käesoleva aasta riigieelarvest moodustavad peretoetused rohkem kui neli protsenti ehk 273 miljonit eurot. Võrreldes mullusega on toetuste üldsumma püsinud samal tasemel.
Tegelikult ei anna üksnes peretoetuste eelarverida Eesti perepoliitikast adekvaatset ülevaadet. Perepoliitika on kaugelt laiem mõiste, kui üks sotsiaalministeeriumi eelarverida. Meetmed perede parema toimetuleku tagamiseks ulatuvad üle ühe ministeeriumi vastutusala.
Laiem vaade perepoliitikale
Perepoliitika on kesksel kohal meie riigi, rahvuse, keele ja kultuuri säilitamisel ja arendamisel. Ühelt poolt võib see tunduda küll suurte sõnade tegemisena, kuid see tõesti ongi nii. Perekond on ühiskonna algrakuke ja tema tugevusest või nõrkusest sõltub see, kuidas meie riigil kokkuvõttes läheb. Ka Eesti vabariigi põhiseaduses on öeldud, et perekond on rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena on riigi kaitse all.
See tähendab, et seadusloomes tuleb iga otsuse puhul hinnata, kuidas üks või teine Eesti elukorralduse muutus mõjutab perede käekäiku. Üksikotsused peavad harmoneeruma tervikpildiga.
Aasta tagasi moodustatud valitsusliit on teinud mitu olulist otsust, mis pealtnäha ei liigitu perepoliitilisteks, kuid mis vastavasse konteksti panduna aitavad kaasa perede olukorra paranemisele.
Näiteks eelmisel aastal otsustas riigikogu IRLi ettepanekul, et inimeste kodualuse maa eest maamaksu kasseerimine tuleb lõpetada. Kriitikud on öelnud, et rahaline võit maamaksu kadumisest on osadele peredele küllaltki marginaalne ja abi sellest nagu ei olekski. Võimalik, et mõnedele perede puhul nii ongi. Kui aga pere saab maksu kadumise tõttu ülejääva raha eest lapsele näiteks talvesaapadki osta, ei saa öelda, et abi on kasutult väike.
Nagu öeldud, tuleb riigipoolseid meetmeid näha õiges kontekstis ja summeeritult. Ei ole olemas üht ja ainust õiget otsust, mis kõigile ja korraga õnne õuele toob. Küll on aga võimalik rakendada mitmeid meetmeid, mis omavahelises koosmõjus teevad meie inimeste elujärje paremaks.
Nii parandab perede majanduslikku olukorda tunduvalt ka tasuta kõrgharidus. Täna tasuvad pooled tudengid ise oma kõrghariduse eest, 2013 aasta sügisest ei pea nende pered enam haridusele minevaid suuri kulutusi tegema. Tudengid peavad lihtsalt oma koolitööd korralikult tegema. Sellega tagab riik senisest suurema juurdepääsu kõrgharidusele ka neile noortele, kes elavad majanduslikult kasinates tingimustes. Haridus on kallis, kuid selle kõrge hind ei saa olla argument, et osades peredes sirguvad lapsed jääksid sellest ilma ainuüksi põhjusel, et perel ei jätkunud laste koolitamiseks piisavalt raha.
Vanemapensioniga väärtustab riik laste kasvatamist.
Nagu näha, pole kodualuse maamaksu kaotamine pelgalt maksupoliitiline ega tasuta kõrgharidus üksnes hariduspoliitiline, vaid laiemas plaanis on need perepoliitilised otsused.
Sarnaselt võib perepoliitika meetmete alla liigitada ka riigikokku jõudnud vanemapensioni seaduse eelnõu, mille abil tähtsustab riik lapsevanemaks olemist.
Eelnõu kohaselt hakkab riik tegema 2013. aastal ja hiljem sündinud lapse ühele vanemale lisamakseid tema II pensionisambasse. Lisamakse suurus on neli protsenti keskmiselt töötasult ja seda makstakse kuni lapse kolme aastaseks saamiseni. Näiteks kui laps sünnib 2013. aasta alguses, teeb riik kolme aasta jooksul ühe vanema pensionifondi kokku umbes 1134 euro suuruse makse. Oluline on ka teada, et II pensionisammas on päritav.
Vanemale, kelle laps on sündinud ajavahemikus 31. detsember 1980 – 31. detsember 2012, makstakse esimese pensionisamba pensionilisa kahe aastahinde vääringus 2013. ja 2014. aastal ning ühe aastahinde vääringus 2015. aastal. Vanem saab seega aastas ühe lapse pealt lisaks 184,8 eurot pensioni, kahe lapse pealt 369,6 eurot j.n.e.
Kui vanemal on kaks last,
siis lisandub talle aasta üks pension lisaks,
ehk riik maksab 13 pensioni aastas lisaks.
Enne 2013. aastat sündinud lapse vanemale makstakse alates 2015. aastast juurde ühe aastahinde vääringus pensionilisa, mis 2015. aastal on 5,1 eurot kuus.
Seadus on planeeritud jõustada kahes etapis: järgmisel aastal hakatakse maksma täiendava kogumispensioni makset ja kahe aastahinde suurust pensionilisa ning 2015. aastal hakatakse maksma täiendavat ühe aastahinde suurust pensionilisa.
Riik kompenseerib vanema tulevase pensioni võimalikku vähenemist lapse kasvatamise tõttu.
Esmapilgul vaadates ei paista ka vanemapension perepoliitikaga kuidagi seotud olevat, sest kui pensioniga käes, siis on lapsed juba suured ja elavad oma elu. Teisalt kui tavaliselt on lastega kodus emad, kaotab vanemapensioni rakendamine praegu valitseva ebaõigluse, kus lapsega kodus oldud aeg on naistele pensioniarvestuses n-ö kadunud aastad. Nii võrdsustuvad pensionid ka meeste pensionitega, sest ema töö peab saama tunnustatud, mitte karistatud.