Meil kõigil on maaeluga oma suhe, sestap ei jäta Eesti maaelu areng ilmselt kedagi ükskõikseks.
Eesti riigi areng tervikuna, ja maaelu areng kitsamalt, sõltub inimkapitalist. Kui palju on meil inimesi ja milline on inimkapitali kvaliteet, määrab suuresti ära selle, millise tempoga liigub edasi Eesti riik ja seega ka meie maaelu.
Maapiirkondade kriitiline probleem on täna, ja tegelikult juba pikemat aega, rahvaarvu vähenemine ja rahvastiku vananemine. Lisaks süvendab teatud piirkondades majanduslikke ja sotsiaalseid probleeme rahvastiku ebaühtlane paiknemine. See on toonud kaasa nii avalike kui eraõiguslike teenuste kulukuse kasvu ning halvendanud piirkondade majanduslikku konkurentsivõimet.
Maapiirkondade tühjaksvoolamine ehk linnastumine toimub kogu maailmas, ent head ja toimivat retsepti selle peatamiseks pole leitud. Eestis on linnastumise tempo olnud isegi aeglasem kui riikides, millega me tavatseme end võrrelda. Mõneti on meie eeliseks olnud riigi väiksus ja inimeste mobiilsus, pluss arenenud kommunikatsioonivahendid, mis kokkuvõttes võimaldab inimestel jätkuvalt maal elada.Seega pole meil küll kõik ideaalses korras, kuid nutulaul oleks samuti ilmne liialdus. Oluline küsimus täna on: kuidas minna edasi?
On äärmiselt oluline, et riigivõim teadvustaks kõigil tasanditel regionaalpoliitika olulisuse. See tähendab, et oluliste otsuste tegemisele eelneks analüüs, kuidas need mõjutavad Eesti maaelu, meie eripalgeliste regioonide arengut. Et riigil oleks selgepiiriline arusaam maaelu arengust, regionaalpoliitikast. Maaelu ei ole asi iseeneses, vaid Eesti rahvuse ja kultuuri säilimise üks peamine garant. Meie igapäevased otsused peavad lähtuma eesmärgist pärandada järeltulevatele põlvedele maa ja riik, kus räägitakse eesti keelt emakeelena; Virust Võruni ja Peipsi rannast Ristnani. Riik peab olema mõistev, küllaldaselt paindlik ja hooliv, et märgata ning aidata Eesti erinevaid piirkondi.
Maaelu arengu võtmeküsimuseks on ja jääb tasuvate töökohtade olemasolu. On fakt, et suur osa maainimestest töötab väljaspool oma koduomavalitsust. Ka gümnaasiumis käiakse väga tihti maakonnakeskuses, kutsekoolis ja ülikoolis veelgi kaugemal. See tähendab, et töötava või õppiva inimese jaoks on moodustunud oma toimepiirkond, mis ületab kaugelt tema koduomavalitsuse piirid ja ulatub vähemalt maakonnakeskuseni, kuid pigem kaugemale.
Tänased omavalitsused on kindlasti piirkonna kompetentsikeskused, sõltumata kui suured või väikesed nad on.
Aga meie omavalitsussüsteem ei arvesta muutunud olusid, mis viitab vajadusele haldusreformi ja suuremate, toimepiirkonnal põhinevate omavalitsuste järele. Regionaalse halduse ajakohastamine aitaks praegusest optimaalsemalt korraldada avalike teenuste osutamist ning tagada nende kättesaadavuse ka majanduslikult vähemarenenud piirkondades.
Üleriigiline haldusreform on tundlik teema, kuid aeg on eriarvamused kõrvele lükata ning alustada diskussiooni. Peame aruteludes selgelt paika panema, milliseid ülesandeid täidavad külaseltsid, kohalikud omavalitsused, omavalitsuste liidud, maavalitsused ja riigivõimu erinevad struktuurid.
Ma arvan, et ühiskond on tänaseks valmis nendel teemadel selge ja kõva häälega arutlema ja lahendusi otsima. Täna ei konkureeri enam omavalitsused omavahel, vaid me konkureerime naaberriikidega, kelle elatustase on meie omast kõrgem. Peame tunnistama, et me ei osanud ette näha ja veel vähem valmis olla tööjõu sedavõrd suurde lahkumisse teistesse riikidesse. Et neid inimesi tagasi tuua, peame me looma kodumaal tunduvalt paremad võimalused.
Me oleme loonud mitmeid programme, mis ühelt poolt aitavad luua töökohti just väiksemate maakonnakeskuste juures läbi tööstusalade ja kompetentsikeskuste loomise ning teiselt poolt toetatakse turismisektoriga seotud töökohtade teket läbi külastuskeskuste programmi. Samuti on spetsiaalne programm internetiühenduse parandamiseks maal, mis loob võimalusi IT põhiste kaugtöökohtade tekkeks väljaspool suuri keskusi.
Maaelu arengust rääkides pole võimalik mööda vaadata põllumajandusest, mille majanduslikku ja ka kultuurilist tähendust on võimatu üle hinnata.
Euroopa Liidu liikmelisus on kahtlemata andnud Eesti põllumajanduse ja seega ka maaelu arengule olulise tõuke. Liialdamata võib öelda, et ELi ühine põllumajanduspoliitika on Eesti põllumajanduse üks liikumapanev jõud meie rahva töökuse kõrval. Põllumajanduse efektiivsuse tõus on toonud kaasa hõivatute arvu vähenemise selles sektoris, mis on muuhulgas võimaldanud areneda teistel valdkondadel, kuid mis paraku on tähendanud ka inimeste rändamist maalt linna. Ühise põllumajanduspoliitika otsetoetuste võrdsustamine Euroopa Liidus on Eesti poliitika üks suuri väljakutseid, mis kiiduväärselt on leidnud riigisiseselt ühest toetust. Samas ei tohi otsetoetuste suurenemine toimuda investeeringuteks ja innovatsiooniks kavandatavate maaelu arengutoetuste arvelt. Me soovime Euroopa Liidus põllumeeste võrdset kohtlemist, IRL peab vajalikus säilitada ka Eesti riigipoolne põllumajanduse rahastamine vähemalt praeguses mahus. Nii suudame tagada Eesti põllumajanduse konkurentsi- ja ekspordivõime ning meie maapiirkondade jätkusuutliku arengu.
Kool ja õpetaja on maa sool, kuid mis saab edasi maal antavast kooliharidusest, kui õpilaste arv väheneb ja lapsi enam kõikjale ei jätku? Lasteaiad ja algkoolid peavad jääma ka tulevikus võimalikult kodulähedaseks, kuid paraku ei ole seda võimalik enam öelda kõigi põhikoolide ja gümnaasiumide kohta.
Omavalitsustel on aeg istuda ühise laua taha ja otsustada, millised koolid jäävad ja millised tuleb paremate aegade ootuses sulgeda. See pole lihtne töö ja ei tohigi olla. Paralleelselt koolivõrgu koondamisega tuleb välja arendada laste tasuta transport kooli ja kodu vahel, parandada huvihariduse kättesaadavust ja suurendada õpilaskodude arvu.
Meie andekad noored, kelle vanemate sissetulekud on väiksemad kui eesti keskmine palk, peavad saama ka võimaluse õppida kõrgkoolis. 2013. aasta septembrist on meil tasuta riiklik kõrgharidus. See on üks oluline samm, et me ei pea oma kodu valima vaid palganumbri järgi, vaid võime ka nautida maaelu, mitte kartes, et seetõttu, meie laste tulevik kuidagigi kannataks. Tähtis on see, et otsused tehtaks ettevaatavalt ning inimestele pakutaks välja mõistlikud lahendused. Siis inimesed ka mõistavad poliitikute valikuid.
Õnneks on maapiirkondades väga palju töökaid ja tublisid inimesi, väga paljudel on ilusad maakodud. Inimesed hoiavad oma kodukohta .
Palju on neid aktiviste, kes jäärapäiselt veavad kultuuri- ja seltsielu maapiirkondades. Samuti väärivad aplausi need maapiirkondade ettevõtjad, kes kõigi kiuste ei ole oma ettevõtte uksi kinni pannud ja pakuvad tööd neile, kes ei ole veel linnadesse ja piiri taha putkanud.